/nginx/o/2018/07/17/10396918t1hfa39.jpg)
Winnipegist lahkudes ei pannud kohe tähelegi, et pätid olid lisaks telgile ja rattale ka mu vihmajope pihta pannud. Seda vähem olin ma vaimustuses külmast ilmast ja vihmast. Hetkel pole kusagilt uut ka osta, eks näis kui järgmisesse suuremasse linna satun, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Drydenist alustasime teed kõik koos kolmekesi. Kuna tempo oli kõigil erinev, olime varsti aga omapäi. Leppisime enne lahkuminekut kokku, et kohtume Ignance külakeses asuvas kämpingus, kus saame taas kulusid jagada.
/nginx/o/2018/07/17/10396933t1hb7c2.jpg)
Päev oli päikseline ja tuul ka valdavalt meie poolt. Sõita oli lausa lust. Kuskil järve ääres olid ka piknikulauad püsti pandud, nii et otsustasin seal väikse lõuna teha. Varsti saabus ka Guy ja nii see lõuna päris pikale veniski.
Pikniku platsilt ära sõites kohtasime veel üht ratturit, Robertit Austriast. Ta oli alustanud oma retke Whitehorsest, Alaska piiri äärest ja nagu näha olid suured grislikarud ta ellu jätnud. Mõistlik otsus, ega ma isegi ei julgeks jamada kellegagi, kes pärit Schwarzeneggeri kodumaalt.
Ükshaaval laekusime lõpuks Ignance kämpingusse ja tuli välja, et saame kõik ühte platsi jagada. Kokkuhoid missugune. Isegi Robert Austriast otsustas meiega ühinenda, mis kasvatas meie gängi juba neljapealiseks. Kui nii edasi läheb, jõuan idakaldale terve bussitäie rahvaga.
/nginx/o/2018/07/17/10396929t1h5ac4.jpg)
Järgmiseks päevaks lubas vihma, äikest ja vastutuult. Kuna see polnud just kuigi ahvatlev, otsustasin veel ühe päeva Ignances veeta. Jen arvas sama ja jäi minuga kämpingusse. Robert ja Guy aga vurasid edasi järgmise küla poole.
Varsti hakkaski sadama ja ei osanudki muud teha kui Jeniga niisama juttu rääkida ja puhata. Öösel lõi veel korralikult äikest ka ja peaaegu pidin päikeseprillid telgis ette panema.
Hommikuks oli aga vihm järele jäänud ja paksus udus asusime teele. Otsustasin, et kuna eile olin laisk olnud, proovin nüüd teha 220 kilomeetrit ja uuesti Guyga Kakabeka Fallsi juures kokku saada.
/nginx/o/2018/07/17/10396926t1h7186.jpg)
Üldiselt läks teekond suhteliselt kenasti, aga teeäär hakkas kokku kuivama. Mõnel lõigul oli juba päris ohtlik, eriti kui autod mõlemalt poolt korraga tulevad. Seda juhtus aga päris tihti, kuna liiklus oli teha.
Hakkasime jõudma Thunder Bay lähedusse, selle piirkonna suurimasse linna. See on kui Kesk-Kanada pudelikael, kuna kõik läänest itta liikuvad ratturid peavad siit läbi minema. Kella seitsme ajal jõudsin Kakabeka Fallsi, kus rõõmus Guy mind juba ees ootas.
Ta oli jõudnud juba kõik ära broneerida ja ennast ilusti sisse seada. Mul jäi üle ainult telk püsti panna ja pesus ära käia ning jalapealt ma ka kukkusin. 220 kilomeetrit üle suhteliselt mägise tee andis tunda.
/nginx/o/2018/07/17/10396918t1hfa39.jpg)
Järgmine päev oli vaja sõita kõigest 30 kilomeetrit, sest otsustasin öö veeta Thunder Bays. Leidsin sealt odava hosteli, mistõttu tundus see mõistlik mõte. Sain pesu pesta ja isegi hommikusöök oli hinnas. Kui nad teaksid palju ratturid süüa suudavad, siis ilmselt oleks mõistlik ümber mõelda.
Läksime jälle Guyga lahku, kuna ta suundus kuhugi eemalolevasse kämpingusse. Mind enne natuke hoiatati Thunder Bay eest, et seal tuleb kindlasti asjadel väga silma peal hoida ja pimedas mitte välja kondama minna. Kõik see ratta varguse lugu on mind niigi paranoiliseks muutnud, nii et natuke põdesin. Panin ratta kahe lukuga siseruumi kinni ja lootsin parimat. Õnneks möödus öö siiski rahulikult ja midagi ei juhtunud.
Järgmisel päeval Thunder Bayst välja sõites sain esimesed 30 kilomeetrit kiirteed vältida. Päris mõnus ja rahulik oli sõita ning lisaks oli sellel teel ka palju rattasportlasi. Ühe paarikesega, kes olid kunagi mööda Vietnami ringi tuuritanud, jäime ka juttu rääkima.
/nginx/o/2018/07/17/10396921t1h11f4.jpg)
Kahjuks olin varsti aga tagasi kiirteel. See lõik Nipigoni pidavat olema üks tihedaima liiklusega. Nipigonist läheb tee kaheks, nii et vähemalt seegi hajutab natuke liiklust. Õnneks oli teeäär natuke paremaks läinud ja sõita oli suhteliselt mõnus. Välja arvatud pidev autode möödumise hääl, millega olen aga juba päris harjunud.
Nipigonis saime uuesti Guyga kokku ja kämpisime koos. Meiega ühines rattur Yukonist, Denis. Kolmekesi me seal siis kämpisime, kuni üks mees üle Nipigoni karjuma hakkas. Lubas kõik ära tappa ja sõimas möödujaid. Ei tea täpselt mis talle sisse läinud olid, aga varsti tuli ka politsei ja rahu saabus taasmaapeale. Kohalikud teadsid rääkida, et tegu oli turistiga ja nad ei olnud teda enne näinud. Loodame, et enam ei pea nägema ka. Muidu möödus aga öö rahulikult ja hommikul olid kõik endiselt elus.
Hommikul panime asjad kokku ja startisime Terrace Bay poole. Vihmapilved olid taevas ja lootsime, et pääseme suurest sajust. Ka ilm oli üleöö 10-15 kraadi külmemaks läinud.
Winnipegist lahkudes ei pannud kohe tähelegi, et pätid olid lisaks telgile ja rattale ka mu vihmajope pihta pannud. Seda vähem olin ma vaimustuses külmast ilmast ja vihmast. Hetkel pole kusagilt uut ka osta, eks näis kui järgmisesse suuremasse linna satun. Vihma siiski ei tulnud, aga Terrace Baysse ma ka välja ei jõudnud.
/nginx/o/2018/07/17/10396928t1h94c9.jpg)
Kuskil 25 kilomeetrit enne Terrace Bayd nägin uut ratturit kämpingusse sisse registreerimas. Otsustasin, et lähen ütlen tere ja lõpuks juhtus nii, et jäin temaga hoopis sinna kämpima. Torontost pärit Tom oli kümnepäevasel rattamatkal Ontarios. Tabasin ma ta teisel päeval. Kuna ta aga vastassuunas liikus, siis hommikul ütlesime head aega ja läksime lahku. Eks proovin jälle Guyle järgi jõuda.
Risto teekond kaardil:
Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.