Sirje Niitra: õnnelike inimeste saar

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Väikese parvlaevaga Munalaiu sadamast läbi lainete Kihnu saarele kõikudes teadsime oodata värvilistes rahvariideseelikutes naisi kai ääres, mööda kruusateid põrisevaid külgkorviga mootorrattaid ja rõõmsat melu kuulsa Rock City juures. See kõik oli seal ka oma tuntud headuses olemas. Aga mida ei osanud oodata, oli iseäralik rõõmus meel, mis inimeste nägudelt kõikjal vastu peegeldus.

Korraliku ajakirjanikuna olin mõelnud küsida, millest siin saarel elades kõige rohkem puudust tuntakse. Kui Kuraga Elvi vastas, et kokakoola plaasa, mäkdoonalds ja mõni spaa võiks olla, sain aru, kui rumalalt olin küsinud. Mind naerdi ehtkihnlasliku huumoriga lihtsalt välja. «Ei me tunne puudust millestki,» sain vastuseks mitmelt teiseltki naiselt, keda sama küsimusega tüütasin.

Veel üllatas see, et Kihnu Virve omaga sarnaseid – ja sugugi mitte kehvemaid – ansambleid on saar täis. Nad kõik esinevad meelsasti ka kaugelt tulnud külalistele, ja teevad seda suure rõõmuga. Kuraga talu pereansamblit kuulates ei saanud me silmi lahti 72-aastaselt memmelt, kel kõik see aeg muhe naeratus näol püsis. See ei lahkunud hetkekski ka tema kahe tütre ja tütretütre palgeilt. Sellist esinemislusti kohtab mandril harva.

Muusikata ei möödu Kihnus ühtegi pidu, pulma ega isegi mitte matust. Kõikjal on naistel lapsed kaasas ja nii kasvab muusika maast madalast sisse. Pole siis imestada, et kohalikku põhikooli minnes kõik üheskoos viiulimängu õppima hakkavad ja kooli lõpetades oskab enamik juba mitut pilli mängida.

Eelnev ei tähenda kaugeltki seda, et Kihnu saar oleks üks rõõmuoaas, kus muresid pole. Kool tahab remonti, sest laseb talvel külma läbi, arstiabiga on raskusi ja õpetajaid tuleb mandrilt kohale tuua. Isiklikud mured igaühel peale selle. Küsimus on kurtmises ja halamises, mida seal naljalt ei kuule.

Suvel käib üks möll ja trall ümberringi ja siis pole aega tülitseda. Kuid olen kuulnud, et kuna Kihnus on peresidemed väga tugevad, siis esineb talviti seal puhtast igavusest vahel ka väikest peredevahelist kiusuajamist.

Meeste mure on kõige suurem. See on seotud hülgepüügiloaga, mida pikisilmi oodatud ja mis nüüd otsast ka juba paistma hakanud. Selle vana tegevusala taaselustamine annaks kogu saarele uue hingamise.

Muide, mõni mees pidi suurematel pidudel ikka koos naistega tantsupõrandal pades­panni ka kepsutama.