Pimeõhtusöök – mis see veel on?

Ninapidi toidu sees ehk nuusutamine. Foto: Saku Õlletehas

Nõnda küsisid kolleegid, kui augusti viimasel päeva sammud Food Studio poole seadsin, kus silmaklappidega söömine-joomine tõepoolest aset leidis.

Enne üritust on kõik parasjagu elevil - nii Saku õlletehase juhid, kes sel moel oma uusi õllemarke Manchester, Dublin ja Praha testida otsustasid, kui kutsutud külalised, sest kõigile on selline pimedegusteerimine esmakordne.

Sommeljeede koolitaja Matti Timmermann räägib alustuseks inimese aistingutest ja sellest, mis juhtub siis, kui üks neist, antud juhul siis nägemine, välja lülitada.

Oleme ju harjunud kõigepealt toitu ikka silmadega sööma ehk siis hindama selle omadusi välimuse järgi. Inimene võtab nägemismeele abil vastu 90 protsenti kogu ümbritsevast informatsioonist.

Kätega on kõige parem süüa

Timmermann hoiatab, et testi käigus hakkame juttu valjemana kuulma ja ka meie haistmine paraneb, mis tõepoolest ka peagi aset leiab.

On üsna kummaline tunne, kui sa ei tea, mis su ees ja ümber toimub ning sa pead taldriku ja klaasi järele mööda lauda kobama. Kõigepealt soovitatakse toitu nuusutada ja siis katsuda - jah, just kobada, sest käte abil saab mõndagi selgeks teha.

Nõnda hakkame ära arvama, mis taldrikule pandud on ja enamus katsub seda ka kahvli otsa saada. Hiljem kommenteerivad korraldajad, et üks mees sõi kogu aeg kätega ja tema sai taldriku kõige paremini puhtaks.

Vestlus muutub järjest elavamaks ja saab partnereid nägemata hoopis uue värvingu. On tähelepanuväärne, et oma õllemarke ei suuda kuigi täpselt ära arvata ka õlletehase juhid ise.

See arvamismäng teeb palju nalja. Näiteks pakuvad mõned järjekindlalt, et toidus on seeni ja küüslauku, mida aga, nagu hiljem selgub, seal siiski ei leidunud. Üks leiab roast männi- , teine kuuseokkad, mis hiljem rosmariiniks osutuvad.

Palju nalja teeb, kui proovime kinnisilmi õlleklaase kokku lüüa. Saku turundusjuht Kadri Ärm peab oma elu esimese pimekõne ja ütleb, et kummaline oli rääkida eiteakellele.

Lõbu on kõigil laialt, ainult silmad hakkavad paljudel mitmetunnisest sideme hoidmisest sügelema ja kui see lõpuks ära võtta lubatakse, siis on valgusega harjumisega raskusi. Igal juhul on see kogemus, mida tasub proovida.

Presidendi kokana tuntud meistersöögitegija Indrek Kivisalu näitab ette ka toidud, mida mekkinud olime ning alles nüüd näeme, kui kaunilt need taldrikule paigutatud ja kaunistatud olid.

Veininduses pimetest ammu kasutusel

Timmermanni sõnul on pimetestimised saanud alguse veinindusest, kus on kasutatud küll vaid pimedaid ehk läbipaistmatuid klaase ning küsitud, milliseid maitseid ja lõhnu testijad tunnevad, kas on tegemist valge või punase veiniga.

Toitude pimedegusteerimine on viimasel paaril aastal juba ka Eestis populaarsust võitnud. «Inimestele ju reeglina meeldivad igasugused ekstreemsused ja uued põnevad väljakutsed,» sõnab ta.

Timmermanni sõnul on silmade kaudu vastuvõetava järel teisel kohal aroomid ja kui nägemine välja lülitada, kompenseerib selle teatud osas haistmine.

Pimedad tunnevad ju väga hästi lõhnu ning ka nende kuulmis- ja ja kompimismeel on hästi arenenud. Maitsemeel on inimesel vähem arenenud, kuid siiski oluline. Selle kaudu tunnetame magusust, happesust, soolasust, vürtsikust ja täidlust.

Ka kodus võiks pimepeo korraldada

Ka kodusel peol võiks külalisi silmaklappidega üllatada, kuid sel juhul peab üks kindlasti olema peoperemees või -perenaine, kes on valmistanud söögid ja asja juhib.

Söögid peavad olema sel juhul varem ette valmistatud ja joogid valmis ostetud, kuid serveerimine toimub alles siis, kui kõigil silmad kinni.

Saku õlletehase korraldatud pimeõhtusögi kohta ütles Tiimermann, et ta pole kunagi varem kogenud, et toit ja õlu nii hästi sobituvad. Saladus peitub tema sõnul selles, et õlut oli kasutatud ka toitude valmistamisel, mis aitas maitsete ühildumisele kaasa.

Üldse võiks tema sõnul sama jooki, mida kõrvale pakutakse, kasutada ka toitude ja kastmete valmistamisel. Veini puhul tuleb see kõik veel paremini esile.