Kihnlased turiste ei pelga - nad lõbustavad neid

Kuraga talu naiste pereansambel. Foto: Toomas Huik

Üheks suuremaks Eesti turismimagnetiks peetav Kihnu saar sulges 24. augustil oma viimase avaliku toitlustuskoha, kohalikele tähendab hooaja lõppemine pöördumist tavalise elurütmi juurde, ehkki nad oskavad ka külalistest rõõmu tunda.

Nüüd kohtab Kihnus vaid üksikuid mandrilt tulnud uudistajaid - mõnd välismaalastest abielupaari või isa poegadega Pärnust, kes siin vaatamisväärsusi otsivad.

Päris nälga ei pea nad siiski tundma, sest saarekese neljast poest kolm on esialgu avatud, kuigi hinnad on seal mandri omadest kõrgemad. Suuremat võõraste tulva võib oodata taas talvel, kui jäätee avatud.

Kihnu saab kas Pärnu või Munalaiu sadamast praamiga - esimesest on teekond ligi poolteist tundi pikem, kuid see-eest on alus mõnevõrra suurem ja kindlam. Tuuliste sügisilmadega on nõrgematel merehaigus igal juhul mõlemaga garanteeritud.

Kihnus käib 15 000 turisti aastas. Kui arvestada, et elanikke on saarel kõigest 600 ringis, siis on see neile üsna suur koormus. Aga kihnlased ei kurda ja on osanud selle suure lusti ja lauluga enda kasuks pöörata. Hea seegi, et siia pole kuigi palju suvemaju ehitatud, sest maad pole võõrastele müüdud.

On vaid mõned majutusasutused, kus suvekülalised ajutiselt viibida saavad. Selle-eest saab etteteatamisel tellida saarel ringi sõitmiseks lahtise kastiga veoauto, värskelt suitsetatud kala, kohalikku leiba ja muud eksootikat.

Kihnus kohtab sellist eripära, mida ei leidu kusagil mujal. Siin käivad naised kördis ehk rahvariideseelikus iga päev ja pidulikemail juhtudel on jalatallast pealaeni rahvuslikes rõivais.

Nõnda võib kohata neid kartulivao vahel upakil, mootorratta seljas või (sageli ilma numbrita) auto roolis - ilus triibuline seelik seljas ja abielunaistel veel lilleline põll ees.

Kihnus on pärimusmuusika ja kihnu keel au sees ning seal laulab-tantsib kogu rahvas. Nii et Kihnu Virve on oma ansambliga vaid jäämäe veepealne osa. Taolisi leelo- või pulmaansambleid on saarel mitu ja kõik nad esinevad meelsasti ka külalistele.

Kui kirikuõpetajat parasjagu saarel pole, siis toimub ka matmine külanaiste laulu saatel. Rääkimata kolm päeva kestvatest pulmadest, kus üks tants ja trall käib lakkamatult - algul pruudi ja pärast peiu kodus.

Nõnda pole imestada, kui Kihnu Kultuuriruumis ametis olev krapsakas giid Maria Michelson ehk Kuraga Mari, nagu teda talu järgi kutsutaks, oma ema, tädi ja vanaema Metsamaa tallu koos pillidega kohale kutsub ja seal külalistega paraja peo püsti paneb.

Ema ja tütar koos vanaemaga kordamööda tantsu vihtumas ja pilli mängimas - seda ei näe just iga päev. Laulud merest, elust ja armastusest ei taha lõppeda, neid lauldakse suure kaasaelamisega, silmad peas säramas.

«Ega me seda sunniga tee, vaid ikka rõõmuga. Pidudel on naised enne tantsuplatsil, kui muusika üldse alata jõuab. Laulame me aga kodus iga päev,» räägib Helga Michelson.

Kui küsin, millest kihnlased kõige enam puudust tunnevad, ütleb naine, kes vahepeal mandril koorijuhi kutse selgeks saanud, ehtkihnuliku huumoriga: « Kui selle Cocacola Plaza, Mcdonaldsi ja spaa ka veel saaks.»

Tema 72-aastane ema Elvi Vesik, kes samuti pereansamblis kaasa lööb, lisab omalt poolt, et tema «ei tea kedagist tahta». Vähese järelemõtlemise järel leiavad naised, et tööd võiks siiski saarel rohkem olla.

Turiste peavad kohalikud paratamatuks osaks suvest ja leiavad, et see möll käib vaid kolm kuud ja ülejäänud aja saab rahulikult oma elu elada. Seda enam, et suvi on ka põhiline teenimise aeg, sest siis korraldatakse kontserte ja tantsuõhtuid, tehakse imeilusat käsitööd nii enda tarbeks kui müügiks, söödetakse ja majutatakse külalisi.

Kogu see turismindus ja rahvamuusika värk on naiste ajada. Mehed käivad suurema osa ajast merel ja neid suurt külatänavail ei kohtagi. Saarel on 70 kutselist kalurit, kes kõik tunnevad puudust hülgepüügiloast, mida on nüüd lähiajal siiski lootust saada. See igivana tegevusala annaks saarele uue hingamise.

Nagu kogu Eesti riik, nii ootavad ka kihnlased oma talente koju. Näiteks oleks vaja arsti ja praegu on kaks noort seda ametit õppimas. «Tore oleks, kui saaksime siia perekonna, kus üks arst ja teine õpetaja,» unistab Mari Michelson. Praegu käivad paljud õpetajad siia Pärnust või kaugemaltki.