Tätte reisikiri: endiste inimsööjate rahumeelne elu

Ikka olen rõõmus: hommikune külapilt Ambrymilt. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte kohtas Vanuatu saarestikus maailma õnnelikemaid inimesi.

15.  august, Vanuatu saarestik, Ambrymi saar.  Oma Vanuatu-seiklust alustasime juba nädala eest, kui jõudsime Efate saarele, kus asub riigi suurim linn Port Vila, mis pigem küll meenutab mõnusat suuremat külakest. Raske öelda, millest see kõik algab, aga kui panin siin esimest korda jala maha, tundsin kohe, et olen sattunud ühele toredale maale – ja järgnev nädal on seda tunnet aina kasvatanud.

Ju see esimene hetk võõral maal saab alguse esimese inimese silmadest, keda kohtad. Kohalike pilgud ütlevad, et on väga tore, et ma olen nende keskel ja saan osa nende õnnelikust elust. Mingi uurimuse põhjal ongi vanuatulased kõige õnnelikumad inimesed maamunal. Päris huvitav oleks teada, kus sellel skaalal on eestlased.

On õhtu, oleme ankrus Ambrymi saare lähedal kaldast 200 m kaugusel. Pimeduse saabudes süttivad kallastel ja mäekülgedel üksikud lõkked ja meie laevale hõljub armsaks saanud lõkkesuitsu lõhna. Siin saarel elab umbes 13 000 inimest ja seni pole me kohanud elektrit mujal  kui ühes poekeses, kus väreles nõrk sinine päikesepatareil töötav lambike.

Sestap on mäekülgedel asuvad külakesed täiesti pimedad, siin-seal võib näha külatänaval liikumas üksikut taskulampi. Aga pimedus ei ole siiski absoluutne – saare kohal on  öötaevas  punane kuma, mille tekitavad neli hõõguvat vulkaanikraatrit.

Elu kui vabõhumuuseumis

Meiesugustele, kes on lootnud oma reisil leida midagi, mis oleks väga «teistmoodi», midagi ürgset ja ehedat, on siia saabumine täistabamus. Peaaegu kõik majad on palmilehtedest punutud seinte ja katustega; majade ees on lõkkease, kus valmistatakse kõik toidud; puude alla on erilise armastusega meisterdatud pingid ja lamamislavatsid, kus veedetakse suur osa ajast.

Kõik on kenasti riisutud ja hoolitsetud, nagu oleksid sattunud hästi korras vabaõhumuuseumisse. Ainsad räämas ja lohakil kohad on siin paar kirikut, mis ei ole sugugi kiriku moodi. Küll on aga kodudes puust pühakujusid, mis jutustavad vanadest aegadest.

Tundub, et siinsed misjonärid söödi ära. Keegi ei häbene tunnistada, et inimsöömine oli siin millalgi tavaline asi, ja suveniirina müüakse löögiriista, mis inimkolba kõige paremini purustab. Naljalt ei kohta saarel ühtki inimest, kes ei kannaks käes matšeetet. See saadab neid terve päeva ja terve elu – lastest vanuriteni, nii meestel kui ka naistel.

Lõkete ümber, mis praegu kaldalt paistavad, istuvad mehed ja joovad kaavat. Naised on kas lastega kodus või istuvad lõkkest veidi eemal ja räägivad vaikselt omi jutte. Naised ei ole siin küll «allasurutud», aga vanade kommete austuses ei kõnni naine mehest eespool  ja on alati meestest natuke eemal, kui need tähtsaid jutte räägivad.

On ka spetsiaalsed meie mõistes meeste klubimajad ehk nakamalid, kuhu naine ei tohi eales astuda. Seal need mehed siis oma kaavat igal õhtul kaanivad. Oleme meiegi nende ringis istunud ja teame, mis kaava on ja mida ta teeb. Kaavapõõsa (piprajuur) juurtest tambitakse  ja hõõrutakse savi moodi ollus, mis veega lahustades moodustab hägusa poriloigu värvi joogi, mille maitse on nagu  samblateel.

Esimesel korral oli see ebameeldiv, aga lõpuks hakkab päris maitsema. Purju teeb isemoodi – pea jääb selgeks, aga keha kukub peagi tagant ära ja väljub kontrolli alt.  

Ambrymile ei sattunud me juhuslikult. Vahetusmadrus Priit Rebane oli kuskilt välja tuhninud, et sellel saarel toimub praegu vägev festival, kus tantsitakse ja lauldakse iidsel kombel. Purjetasime 90 miili ja saimegi sellest kõigest kahel päeval osa.

Tegemist oli ürgse rituaalse tantsuga laulu saatel, mis oli kokkuvõttes läbiva looga etendus, kus küla pealik (keda ka mängis kohaliku küla ülikarismaatiline pealik) läheb vaimuderiiki asju ajama ja jõuab pärast vintsutusi võimsama ja targemana tagasi. Mehed tantsisid paljalt, vaid sugutunnus oli banaanilehesse keeratud; naistel oli ihukatteks taimedest seelik. See oli võimas vägi, mille tunnistajateks me juhtusime olema. Jääb igaveseks meelde.  

Tervitus Maa tuuma poolt

Tahtsime  näha ka kraatrit, mis saare öötaevast punaselt valgustab. Leidsime giidi, kes ütles, et see on kahepäevane matk koos telkimisega, aga meil oli ajaga kitsas ja otsustasime teekonna läbida ühe päevaga. Teele asusime hommikul kell kuus.

Pool teekonda kulges mäenõlval kasvavas džunglis täis hiidsõnajalgu ja süsimusta vulkaanilise liivaga kuivi jõesänge. Korraga mets lõppes ja algas ääretu lage väävlisuitsu mähkunud platoo, mis tõusis tasapisi kraatriservani, kust kostis kilomeetrite taha põrgukatlana mühinat ja keemispahinat. Olime märkamatult metsa varjus tõusnud merepinnast 1200 m kõrgusele ja sattunud higisena külma kõleda tuule kätte. Nüüd oleme kõik pisut nohused ja köhased.

Kraatrit kattis tohutu kuumusest keerlev suitsupilv, meie silmad kipitasid väävliaurust ja vahel tuli heita kõhuli, et veidi hingata. Kulus tükk otsimist ja tuulesuunaga arvestamist, enne kui jõudsime kraatriservale, kust nägime üht looduse võimsamat vaatepilti – punane keev laava kraatripõhjas, tervitus Maa tuuma poolt. See oli hirmutav jõud, mis pani meid vaikima.

Ma ei uskunud, et kunagi midagi sellist näha saan. Meie matk oli pikk 25 km tõuse ja laskumisi ning rutates jõudsime alla täpselt pimeduse saabudes. Praegu ihuliikmed natuke surisevad ja jalatallad tulitavad, aga rõõm on väga suur.