Sri Lankaga meenuvad reisifännidele ehk teeistandused, arvukad templid ja lainetest vahutav mererand. Geograafiatunnist on ehk meeles, et endisel Tseilonil leidub hulgaliselt poolvääriskive. Olgu eelteadmistega, kuidas tahes, jõudis pilt tegelikust eluolust pärale alles kohapeal.
Sri Lanka reisikiri: paradiisil on hind ja külaliselt kooritakse seitse nahka (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ööuni magatud, hommikusöök hea maitsta lastud, kompsud kenasti toas ootamas, sättisime hotelli kaudu eelbroneeritud mootorrattataksos end linna poole, et paljukiidetud Galle vanalinn oma silmaga üle vaadata.
Paar kolm tundi eelkõige turistidele orienteeritud linnajaos ringi kolades said taas kinnituse nii mõnedki rusikareeglid: 1) mida rohkem teenindajaid ühes poes ringi sagib, seda suurem tingimisruum hindades peitub; 2) mida rohkem reisifoorumites esinevaid kiidukõnesid, seda suurema tünga ostja lõppude lõpuks saab; 3) ükskõik kui suure juurdehindlusega tegemist poleks, liigub poe esindaja allahindlust pakkudes vaid tibusammu haaval, sõna otseses mõttes igat dollarit, eurot, senti, kaardimakse vahendustasu, valuutakurssi endale soodsamaks kallutades.
Mirissa riisutud rannad
Järgmises kohas mereveega täidetud hiigelsuures basseinis ulpides vajusid igasugused päevased pisimured unustuste hõlma. Kiviviske kaugusel mäsles valgetes lainetes meri, sinitaevas siras viimaseid tunde kirkana näiv päike. Pärast ujumispausi suundusime ranniku äärt mööda kulgevale jalutuskäigule.
Mida kaugemale hotelli valdustest eemaldusime, seda trööstitumaks pilt muutus – helevalge rannaliiva asemel torkasid silma katkised plätud, plastpudelid, katkised võrgunartsud ja kõikvõimalik muu kraam, mille päritolu tõsisema tuustimiseta selgusetuks jäi. Taas sai kinnitust fakt, et paradiisil on hind ja ükski idüll ei teki iseenesest.
Päev hiljem konditsioneeritud autos Tangalle linnatänavate vahelt riigi kesk-osasse, kultuuripealinna Kandysse suundudes polnud meil värvika tuleviku osas vähimatki aimu.
Seitsmetunnine teekond kestis tegelikult üheksa. Väikeste pauside ja peatuste saatel mööda kurvilisi teid sihtkoha poole kulgedes sai kiiresti selgeks, miks just Sri Lanka keskosa reisi krooniks peetakse. Arvukatele teeistandustele ja orus looklevatele jõgedele avanevad vaated, auto või rongiaknast, on tõepoolest maalilised.
Õhtupäikese käes teeistanduste vahel mööda tõuse ja languseid loogeldes rullus meie ees lahti Sri Lanka sisemaa kohaliku elaniku tüüpiline argipäev. Kellaajale omaselt kogunesid lagendikele pea külge kinnitatud teelehti täis kottidega naiste seltskonnad, igal liikmel soov kandami kaal tuvastada ning seejärel koju kiirustada – kes jalgrattal, kes võrriga, kes jalutades.
Riiklikud vürtsiaiad ja turistivets
Neljandal täispikal Sri Lanka külastamise päeval alustasime programmiga kella kümne paiku hommikul. Kavas oli pilk peale heita mõnele tähtsamale templile, käia paljukiidetud vürtside kasvandustes, ronida kuulsa Sigiriya kalju otsa. Lootus veidi hilisema päevaalustamise ajaga suurematest ummikutest pääseda oli ilmselt naiivne, sest sõnapaarid «Kandy» ja «tagasihoidlik liiklus» ühte lausesse sõltumata kellaajast ilmselgelt ei mahtunud.
Vaatamata läbitud kilomeetrite hulgale püsisime pidevalt justkui kesklinnas. Autosid, rikšasid, minibusse, veokeid vooris peateele igast kõrvaltänavast. Vaatamata maantee nimele kulgesime ehk kiirusega 40 kilomeetrit tunnis. Vahelduvate maastike asemel ümbritsesid meid peaaegu kogu teekonna vältel asulad, külad ja väiksemad linnad.
Pärast poolteist tundi kestnud kiirendamist-pidurdamist jõudsime esimesse peatuspaika – vürtsiaeda. Autojuhi sõnul olevat tegemist turistide jaoks ülipõneva kohaga, kus ilma igasuguse tasuta rahulikult ringi saab vaadata ning üht-teist Sri Lankas kasvavate taimede eripäradest teada saada.
Vaatamata teadmisele, et ka tasuta lõunad keegi, tavaliselt turist, kinni maksab, otsustasime teadlikult lõksu astuda, kuid igasuguste kavaluste osas spetsiaalselt valvel püsida. Õnneks võitis terve mõistus ja erinevate mõjustamispsühholoogiliste võtete osas jäime sellel korral vankumatuks. Vürtspoest väljusime ühegi ostuta. Komisjonitasust ilma jäänud autojuht püüdis pettumust varjata, kuid tulutult.
Sigirya kalju ja koolilapsed
Päeva viimane sihtkoht, Sigiriya kalju, üks Sri Lanka kõige menukamatest atraktsioonidest, mõjus väärikalt juba siis, kui parkimisplatsil autost välja astusime. Sigiriya kalju on ennemuistsetel aegadel olnud kuulus ja jõukas kindlus-kuningriik. Sileda maa seest 200 meetrit taeva poole sirutav suur järskude servadega, kuid lapiku seljaga atraktsiooni hiilgusest on järele jäänud vaid käputäis hiilgeaegu meenutavaid seinamaale ja kaks restaureerimisjärgus lõvikuju. Külastajate massi sellised pisiasjad ei peata.
Paar tundi enne päikeseloojangut tagasi Kandysse suundudes võttis muidu vaiksemapoolne autojuht jutujärje massaažisalongi silte nähes rõõmsasti üles. Küsis, mis me lõõgastavast massaažist arvaksime.
Etteruttavalt hinna kohta küsides jäi juht vastuse võlgu. Õigemini korrutas inglise keeles vähemalt kolm korda: «Mitte kallis!» Erinevatal kontinentidel 95 külastatud riigi kogemuse pealt tähendab «Mitte kallis!» kinnimakstud autojuhi suust kõlades teadupärast hingehinda. Pinnisin edasi. Targemaks ma paraku ei saanud. Sinna jutt jäigi.
«Mis mulje Sri Lanka üleüldiselt on jätnud?» uuris mees edasi. Kõikvõimalikest koorimise katsetest hellaks muutunud, ei kavatsenudki ma tõde enda teada jätta: «Maa ise on ilus, mis aga üldsegi ei meeldi, on see, et mind igal sammul lüpsta üritatakse.» Jutu värvikamaks muutmiseks vajalikest näidetest mõistagi puudus ei tulnud. Tema teadis ja mina teadsin. Nõusoleku märgiks mees vaid kuulas, noogutas, muigas ja vaikis. Mis muud tal üle jäigi.
Viies ja meie jaoks ühtlasi ka viimane Sri Lanka päev jõudis kätte nagu kauaoodatud jõulupüha või jaanipäev. Kopp venivast liiklusest oli ammu ees. Enam-vähem kõik, mida vaadata sai, nähtud ning soov kogu virvarrist leekima saada oli võrdlemisi tugevaks küpsenud. Hommikusöögijärgne paaritunnine jalutuskäik Kandy kesklinna ülerahvastatud tänavatel kruvis minema pääsemise soovile vaid vinte juurde.
Kui viis tundi kestnud autoretke järel lõpuks lennujaamas auto pagasnikust kotid taas pihku haarasime, tundsime vaid kergendust. Vähimagi kahetsustundeta hinges kõigest viis päeva kestnud Sri Lanka puhkusele joone alla tõmbamine tundus rohkem kui mõistlik. Käidud, nähtud!
Pikemalt saab Kerli Nõu maailmarändudest lugeda tema raamatust «Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist.»