Tätte reisikiri: meist said poritondid

Tüdruk pärjaga: vägagi jaanipäevane tütarlaps, pärjas puudub vaid rukkilill. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte teeb ümberilmareisil hirmuäratava matka, kus riskib elu ja tervisega.

10. juunil lahkusime Maupiti saarelt, kus avastasime ehmatusega, et see on meile viimane maatükk, kus kehtib Prantsuse Polüneesia frank, ja kulutasime kiiruga väikeses külapoes oma viimased rahanatukesed. Võtsime kursi Cooki saartele – vahemaa 500 miili, väike viieööpäevane sutsuke.

Kuna laeval olid uued vahetusmehed ja tundus, et nad vajavad veidi vaheldust pidevale loksumisele, põikasime tillukesele Atiu saarele, mis kuulub Cooki saarestikku. Õiget sadamat seal polnud ja kohe kaldast algas korralik sügavik, nii et me ei saanud ka ankrut põhja lasta. Nõnda jäi Raul Normak üksinda laevale, mis vabalt merel triivis.

Meie, ülejäänud, sõitsime kummipaadiga maale ja plaanisime seal pool päeva ringi uidata, aga juba kümnendal minutil tabas meid kohalik korrakaitsja, kes palus viivitamatult saarelt lahkuda, kuna meil polnud nõutud pabereid Cooki saartele pääsemiseks ja kohapeal neid vormistada ei saanud.

Ütlesime, et meil on vaja vett osta. Politseinik tegi näo, nagu usuks seda juttu, ja sõidutas meid kastiautos poe juurde, kus ostsime kalli raha eest paar pudelit õlut. Kordniku näol oli sügav palve, et me ruttu lahkuksime – ta ei viitsi täna mingi tüütu jamaga tegeleda. Nii jäigi meie saarekülastus vaid tunniajaseks.

Seejärel purjetasime imevaikses tuules Rarotonga saare suunas, millega meil väikese logistilise vea tõttu oli aega tutvuda terve nädal.

Mõttetu  hääletamine

Rarotonga sarnaneb paljude eelnevate saartega: keskel suured metsaga kaetud mäed ja kallastel inimestele ringiratast madal tasane maariba, mis on ka tihedalt maju täis ehitatud. Ring ümber saare teeb umbes 30 km. Päris hea tunne on üle pika aja inglise keelt kuulda, ei pea enam nõnda palju kätega vehkima ja nägusid tegema. Kehtib Uus-Meremaa dollar ja kõik kaubad on poole kallimad kui Eestis. Nii oli see ka Prantsuse Polüneesias.

Nägude poolest sarnanevad rarotongalased kõigi varem siitkandi saartel kohatutega: kui nad parasjagu ei naera, on üsna sünge ilmega. Mulle meeldib mõelda, et tõsidus tuleneb veidike sellest, et neilt on liiga äkiliselt ära võetud nende ajaloolised elamisharjumused ja nn
euroopalik elulaad ei sobi neile.

Kalapüük on asendunud pika saia söömisega ja pärlite järele sukeldumine väga suure abirahaga. Veel paar­sada aastat tagasi koosnes kogu rõivastus taimepunutistest. Siis saabusid esimesed suured purjekad Euroopast ja kõige hinnatumaks kingituseks kohalikele olid madruste voodilinad, mis ilusaks värviti ja endale osavalt ümber seoti. Nüüdseks on neist voodilinadest saanud rahvarõivad.

Rarotongal jääb silma eriline armastus rollerite vastu. Kohalikud sõidavad nendel nagu suured karumõmmid tsirkuses ja kokkuvõttes on elu päris lärmakas. Lisaks lakkamatu murdlaine riffidel, mille hääl üle linnakese mühiseb.

Väga palju on ka autosid, kust kohalikud sulle rõõmsalt lehvitavad, kui sa just ei hääleta. Hääletajaid nad ei märka, vähemalt mind mitte. Täna nägin hääletades sama autot, mis mul endal – sama mark, sama värv, oli tunne, nagu oleksin oma maja näinud mööda vuhisemas. See oli päris soe tunne. Ainult peale mind ei võetud. Kurb.

Sein  püsti  ees

Rarotongal tegime ka traditsiooniks saanud mägimatka, et laevaelus liiga vähe kasutust leidvad jalad veidi tööd saaks. Olin ühes pundis kapten Toonart Rääski ning Irina ja Oleg Ossinovskiga. Nüüd seob meid midagi lahingusõpruse sarnast. Rada pidi olema 9 km ja läbima saare risti üle mägede, aga meie läbitud tee kujunes 15 km pikkuseks.

Tõusime kiires tempos suure hurraaga mööda ähmast rada kõrgele mäeahelikule, mis aina tõusis ja tõusis. Lõpuks rada enam ei olnud ja meie ees kõrgus püstine kaljusein. Ronisime käpuli sõnajalgade all, liaanid ümber kaela ja jalgade takerdumas.

Ülespääsuks hoidsime kinni puujuurtest ja pehkinud okstest. Keegi meist ei suutnud uskuda, et see rada ei olegi rada ega vii kuhugi. Hull tundus mõte, et peame sama teed tagasi minema. Mu kaaslased polnud harjunud kaotama.

Aga tagasi me läksime, ja laskumine on tõusust alati ohtlikum. Korraga avastasime end siplemas mööda libedaid, vihmast märgi ja saviseid mäekülgi. Urgitsesime sõrmega puujuurte alt muda välja, et saaks juurest kinni hoida. Olime nagu poritondid. See oli päris hull lugu.

Kui elusalt algusesse tagasi jõudsime, nägime ka õiget rada ja otsustasime, et teeme selle ikkagi läbi. Ees ootas veel 9 km, kuigi olin selleks ajaks juba täiesti küpse.

Õige rada oli veel raskem, ainus vahe oli selles, et ei pidanud läbi rägastiku ragistama. Ma ei mäleta, kuidas see toimus, aga lõpuks olin kõrgel kaljunukil, kust avanes vaade kogu saarele. Seda vaadet ma ei mäleta. Kuidagi komberdasin sealt arusaamatult järske laskumisi sooritades teisele poole saart alla tagasi.

Preemiaks jõudsime väikese kose alla, kus ligunesime sõnatult nõnda kaua, kuni suurem pori meie riietelt maha voolas. Sealt komberdasime saare kõige paremasse restorani, kus meid tilkuvate ja räpastena lahkelt vastu võeti. Oleg kinkis meile õhtusöögi ja õhtujoogi, mis kauaks meelde jääb.