:format(webp)/nginx/o/2018/07/10/8551750t1hb89a.jpg)
Esimene päev oli väga tuuline ning tee äärt polnud terve saja kilomeetri jooksul kusagil. Ehk siis peale pausi algas sõit ikka kohe täiega. Ei teagi, kas ma olin selle nädalase «puhkusega» nii palju tugevamaks saanud või oli ratas kiirem, aga teekond läks väga väledalt, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Lõpuks peale hullumeelset nädalat Winnipegis oli aeg jälle teele asuda. Uue ratta, telgi ja kõige muuga. Mäletan eelmine kord, kui Malaisias telefon pihta pandi, oli algul päris raske sõita. Nägin tonti, kus seda polnud ja olin ülemäära paranoiline.
Seegi kord oli väike sabin sees. Samuti oli vaja uue rattaga harjuda, kuna iga mudel on veidi erinev. Samas on ratas vinge ja mul on väga hea meel, et saan lõpuks ometi jälle sadulasse. Esimeseks sõidupäevaks lubas ilmateade kohe 40 kraadi sooja. Olen alati öelnud, et pigem palav kui külm, aga päris see mul ka mõttes polnud.
/nginx/o/2018/07/10/8551858t1hc2ee.jpg)
Mõned päevad tagasi võttis minuga ühendust üks härra, kes tahtis mind igati aidata ja pakkus enda juures öömaja. Kuna ta elab Winnipegist kuskil saja kilomeetri kaugusel idas, jäi see enam vähem minu marsruudile ja otsustasingi esimese öö seal veeta. Kuna mul läks aga Winnipegis paar päeva kauem, kui algselt plaanitud olin, siis ei õnnestunud mul teda enam kätte saada ja pidin öö hoopis kohalikus kämpingus veetma.
Esimene päev oli väga tuuline ning tee äärt polnud terve saja kilomeetri jooksul kusagil. Ehk siis peale pausi algas sõit ikka kohe täiega. Ei teagi, kas ma olin selle nädalase «puhkusega» nii palju tugevamaks saanud või oli ratas kiirem, aga teekond läks väga väledalt. Natuke vajas ainult harjumist «drop bar» tüüpi lenks, kuna mul pole kunagi enne sellist olnud ja esialgu tundus veidi võõras.
/nginx/o/2018/07/10/8551798t1h0ffe.jpg)
Järgmiseks päevaks lubas ilmateade taganttuult. Väga positiivne, arvestades asjaolu, et plaanisin sõita pea 140 kilomeetrit oma esimesse peatuspaika Ontarios, Kenora linna. Kohe kui Ontario piiri ületasin, muutus tee aga künklikumaks. Ühtegi tasast lõiku enam polnud.
/nginx/o/2018/07/10/8551878t1h833b.jpg)
Kui enne laius ümberringi preeria, siis nüüd olid silmapiiril ainult järved ja lõputu mets. Ontario osariigis on ilmselt rohkem järvi kui Eestis inimesi. Kui üks järv lõppeb, siis kohe ka teine algab. Vaated on ilusad ja peale pikka preeriat oli see kindlasti tore vaheldus. Samuti on siin piirkonnas tagasi mu sõbrad karud, nii et pean telkides ettevaatlikum olema. Karusprei panin igatahes tagasi lenksukotti, nii igaks juhuks.
Kenora linna jõudes kohtasin ka kolme ratturit. Kõik olid üksinda teel ja samasse kämpingusse «eksinud». Samuti alustasid kõik teekonda läänekaldalt ja suundusid itta. See tähendab, et on suur võimalus neid kuskil tee peal veel kohata.
/nginx/o/2018/07/10/8551841t1h7e33.jpg)
Nagu tavaliselt, alustasin mina hommikul teiste ratturitega võrreldes kõige hiljem. Sellepärast klappis meil mu prantslasest sõbraga koos sõitmine hästi, kuna me kumbki ei viitsinud ennast hommikul liigutada. Samas ei näe ma ka väga mõtet, pimedaks läheb alles kümne ajal õhtul, nii et aega on mul küll. Austraalias alustasin varem, kuna siis oli kell kuus õhtul juba kottpime.
Läksin jõin esimeses bensukas kohvi ja kuna ratta esimese porilauaga tekkisid probleemid, jäin sinna pea kaheks tunniks. Kuna olin ratta rehvid laiemate vastu välja vahetanud, ei tahtnud porilaud nüüd hästi ära mahtuda. Aega võttis, aga lõpuks sain asja korda, vähemalt praeguseks.
/nginx/o/2018/07/10/8551906t1hc5bb.jpg)
Niisiis sain sõitma hakata alles keskpäeval. Kaasratturite kinnipüüdmine tundus pea võimatu, kuid vähemalt oli ilm ilus ja tuul enam-vähem tagant. Lausa lust oli sõita. Enne Kenorast lahkumist panin kõik tagavara veepudelid ka täis, sest järgmine tsivilisatsiooni punkt asus 80 kilomeetri kaugusel. Päev möödus ühe künka otsast teise järve äärde sõites ja kella viieks olin jõudnud kohta nimega Vermillon Bay.
/nginx/o/2018/07/10/8551821t1hce4f.jpg)
Järgmisesse linna oli 46 kilomeetrit ja pika kaalumise tulemusel otsustasin selle ka veel ära sõita. Peab ju taganttuult ära kasutama ja saab ka natuke kaotatud aega tagasi teha. Drydenisse jõudes kohtasingi taas teisi rattureid. Tuli välja, et ma polnudki palju neist maha jäänud. Kuigi plaanisime kõik koos kämpingusse minna, osutus see liiga kalliks. Panime hoopis kõrval asuvasse metsatukka telgid püsti. Tõeline ratturite suvelaager.
/nginx/o/2018/11/07/11554891t1h33f7.jpg)