Ann Aaresild käis Aserbaidžaanis toornaftas kümblemas. Naftavannid aitavad tervist turgutada mitmel moel, samas ei ole naftakümblus Euroopas raviviisina tunnustatud ja mõtegi naftakümblusest tundub eestlasele esiti veidi võõristavana.
Aserbaidžaanis naftavanne nautimas: see on justkui veidi imalalt lõhnav vedel šokolaad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka raviturism võib olla ajendiks, et hakata reisi ette valmistama ning seejärel teele asuda. Käib ju Eestiski arvestatav kogus välismaalasi Pärnu, Haapsalu või Värska ravilates mudavanne võtmas. Miks siis mitte ka ise piiritaguste pakkumiste üle uudishimutseda? Minu meelest kõige erakordsem kümbluste valikus on raviotstarbelised naftavannid. Just-just, mitte muda-, vaid naftavannid iidsete tulekummardajate maal, praeguses Aserbaidžaanis.
Huvi Naftalani minna tekkis tänu reisikaaslase aastakümnete tagusele kogemusele, mil veel soveti ametiühingute kaudu eraldati ravituusikuid kõikjale Nõukogude Liidu sanatooriumidesse. Küsisin enne reisi kaaslaselt filmi «Mehed ei nuta» stiilis: «Kas aitas?» Vastuseks kõlas: «Aitas. Silmanähtavalt aitas.»
Naftavanne kui teraapiat pakutakse paigas, mille nimi on Naftalan. See asula on midagi väikelinna ja küla vahepealset, mille lähedusse tühermaale on püstitatud kolm uhket sanatooriumihoonet. Kiviaiast piiratud asulas endas on veel trobikond väiksemaid vannimajasid, samuti võib naftavanne saada Bakuus.
Tegu on toornaftaga, mille keemiline koostis erineb bensiiniks töödeldavast naftast. See on koostiselt vist paksem ja kõrgema süttimistemperatuuriga. Sellepärast tekib ka vajadus iselaadset maaõli nimetamise kaudu eristada – naftalan.
Toornafta on kui vedel šokolaad
Naftalani reisimine oli aga omaette ettevõtmine. Otselendu Bakuusse ei olnud. Odavaim oleks olnud lennata läbi Moskva, kuid vahemaandumisel tulnuks üle 20 tunni edasilendu oodata. Teised lennud olid mitusada eurot kallimad. Lõpuks leidsime lennu Istanbuli kaudu Gəncə linna vahemaandumisega Nahhitševani ekslaavis.
Aserbaidžaani sõiduks on eestlasele vaja e-viisat. Viisa vormistamine pole keeruline ning maksab see 20 dollarit. Seda peab prinditud kujul näitama nii Tallinna, Istanbuli kui ka Gəncə lennujaamas.
Gəncə lennujaamas löödi templid passi ja seiklus algas. Omaette küsimus oli ka see, kuidas saada lennujaamast Naftalani, sest vahemaa on umbes 70 kilomeetrit. Olime uurinud ühistranspordi variante, kuid infot nende kohta ei leidnud. Saatsime sanatooriumisse infopäringu ja saime tellida 50 manati (25 eurot) eest endale auto vastu.
Esimesed tähelepanekud teel hotelli olid Heydar Əliyevi piltide rohkus tee ääres ja nõukaaegsete Ladade ülekaal. Chinari sanatooriumi jõudes pidime tunnistama, et hotell oli väga peen ja toa hind kahele – 70 eurot öö – tundus mõistlik, kuna see sisaldas kolm korda päevas (eriti rikkaliku) Rootsi laua ja laia lehviku raviprotseduure kahele, sealhulgas naftakümblusi. Kes on nõus vähemate mugavustega, leiab kindlasti ka poole võrra odavamaid majutuse ja vannituse kohti.
Kuna tegu on ikkagi raviasutusega, tuli saabujail läbida arstide karussell, sest raviprotseduurid määratakse alles pärast piisava arvu allkirjade saamist. Suuresti näis see tegevus vormitäide. Pea olematu vene keelega sain siiski kõik vajalikud read lõpuks allkirjastatud. Ka esimene ravivann kirjutati kohe välja.
Mina ei teadnud, mis mind ees ootab. Kästi võtta paljaks, ronida vanni, mille põhjast hakkas immitsema ihu soojendavat pruuni vedelikku. See oli justkui vedel šokolaad, mis lõhnas natuke imalalt, eriliselt, kuid üldsegi mitte ebameeldivalt. Seejärel pööras vannitaja kümne minutise liivakella ümber.
Aja möödudes osutas ta kõigepealt abi libedast õlivannist püstisaamiseks. Selleks toetas ta kukalt ja lükkas istuma. Üsna ootamatult võttis vannitaja välja küünrapikkuse metallist kingalusika (!), et hakata küürima. Kõigepealt lükkas puhtaks käed, siis kere, siis jalad. Järgnes pühkimine paberrätikuga. Seejärel kuum dušš, kus vannitaja su seebise nuustikuga üle küürib ja naftajäägid ihult maha uhub. Nuustik omandas seejuures karamelse tooni. Kogu see pesu võttis aega 20 minutit.
Vanni järel, isegi pärast märgpesu tundsin, kuidas ihu oleks justkui pruunika kreemiga sisse määritud, mis ilmselt oligi vanniskäigu eesmärk. Eks pärast esimest paari vanni arenes ka minu järelküürimise oskus, kuna muidu oleks võinud heledad päevariided kohe minema visata. Kuna pühapäeval ravivanne ja muid tervistavaid hoolitsusi ei tehtud, sai ette võtta väljasõite. Neid pakkusid tänaval passivad autojuhid, hind kokkuleppel. Väljasõite sai tellida ka hotellist, aga siis oli tasu märksa kallim.
Sanatooriumist väljas on vaatamist palju
Otsustasime mikrobussiga ringsõidu kasuks: seitse reisijat, 12 tundi, 360 kilomeetrit, maksis näo peale ainult 15 eurot. Slaavimeelne reisiseltskond väikebussis oli kirju: sõbralikud inimesed Valgevenest, Ukrainast, Moskvast ja isegi Taškendist.
Ilma viinata nad muidugi hakkama ei saanud. Poliitika üle vaidlemast hoiduti («sellest me ei räägi!»), ehkki üks reisiline pärines suisa mässulisest Donbassist. Jutus jäid kõlama pigem Vene televisioonide kaudu tuttavaks korratud seisukohad, sealhulgas kahetsus rahvaste sõpruse kantsi, vankumatu liidu lagunemise pärast. Ringreisi eeskava nägi ette sõitu suusakuurorti Qəbələ (Qabala), kus köistee meid vagonetis kahe kilomeetri kõrgusele mäe otsa vedas. Seal saime hea kohvitassi juures lumiste mäetippude vaadet nautida.
Seejärel külastasime kaunist mägise külaelu pärli nimega Şəki (Shaki), mis oma kogukondliku miljöö ja lihtsate poekestega oli päris isemoodi lõunamaa minevikku vaatamise kogemus. Astusime sisse kunagise üliku rikkalikult vaipade, mustrite ja piltidega kaunistatud elamusse. Seal oli ka suurem grupp hiina turiste, mis näitas, et tegu oli üleriigilise turismimenukiga.
Sõitsime külasse nimega Kiş (Kish), kus asub ilus Albaania pühamu. Ehituse kuju järgi hinnates oli ilmselt tegu kunagise ristiusu kirikuga, kus nüüd võib kaeda iidvanu säilmeid ja esemeid. Kunagi oli see väga tähtis vaimuelu keskus, mille vibratsioone võib tänapäevalgi tajuda. Tegu on Aserbaidžaanis asuva, mitte Vahemere-äärse Albaaniaga.
Nii aserid kui ka armeenlased peavad end muistsete albanite lasteks. Teadlased sellega ei nõustu ning nimetavad albanite järeltulijateks kohalikku pisirahvast udisid, kes on suguluses hoopis grusiinidega, sest udid kõnelesid gruusia keelega lähedast, praeguseks väljasurnud kartveli keelt.
Tagasiteel käisime viimase peatusena Yevlaxis (Jevlah), et Kura jõega ühendatud kanali äärses uhkes restoranis kala süüa. Restoranis olid erinevad majakesed, kus seltskond sai einestada oma privaatses toakeses. Kahjuks rohkem me siit linnast ei näinud kui jõge ja Əliyevi suuri pilte. Samas rääkis autojuht, et Kura jõgi saab alguse Musta mere lähistelt mägedest, voolab läbi Thbilisi ja kogu Aserbaidžaani ning suubub Kaspiasse. Sisuliselt on tegu Aserbaidžaanile ülimalt tähtsa tuiksoonega, mistõttu kohalikud kutsuvad viljakat jõeorgu Emake Kura. Teisisõnu: Kura on aserite Emajõgi.
Täisversioonis on artikkel saadaval Go Reisiajakirjas.