/nginx/o/2018/06/19/7909962t1hd11b.jpg)
Mosquito Creeki kämpingust oli kõigest 30 kilomeetrit Lake Louise'i külla. Sinna, kus asuvad Kanada ikoonilised järved, Louise ja Moraine. Terve päev möödus sajus ja Louise'i jõudes olin läbimärg. Otsustasin ööseks linna jääda, asjad ära kuivatada ja siis, lootes, et ilm paremaks läheb, järvedele pilgu peale heita. Bensukas kohvi juues tuli mu juurde üks vanemas eas proua ja ulatas 20 dollarit.
Talle väga meeldis, mis ma teen ja kahetses natuke, et ise samamoodi nooruses ei rännanud. Pole täitsa kindel, kuidas ta teadis, et just mina see rattur olen, kuna kohvik oli rahvast täis. Ilmselt andis mu ära tõsiasi, et ma olin sel hetkel seal kõige väsinuma ilme ja tilkuvamate riietega külaline.
Igatahes, olles end ilusti hostelis sisse seadnud ja asjad kuivama pannud, oligi aeg linnapeale minna. Üllataval kombel oli ilm täitsa kobe ja isegi päike piilus pilve tagant, nii et otsustasin samal päeval järvede juures ära käia. Louise'i juurde oli kõigest kuskil viis kilomeetrit ja Moiraine'i järve juurde 15 km, aga kõik otsejoones ülesmäge.
Sinna sõites kohtasin ka kahte ratturit, üks Koreast ja teine USAst. Teineteise tuules väga aerodünaamiliselt me siis teele asusime ja ilma kaotusteta ilusti Louise'i järve juurde jõudsime. Vaated olid imelised nagu postkaardil, kahju ainult, et ilm pilves oli. Pildid tehtud ja jutud räägitud, asusin Moraine'i järve juurde teele. Teised ratturid andsid siinkohal alla, kuna vaikselt hakkas tibutama ja järv asus päris kõrgel mäe otsas.
Kuskil tunnike hiljem, vihmas ülesmäge sõtkudes, jõudsin lõpuks kohale. Kahjuks oli sadu tugevnenud ja kuna mul oli megakülm, ei olnud kogemus just kiita. Sellegipoolest oli järv isegi vihmaga ilus ja kindlasti ei kahetse, et selle tee ette võtsin. Tagasi linna sõites oli terve tee allamäge, mis iseenesest oli ju tore, aga tegi olemise veel jahedamaks. Hosteli tagasi jõudes sõin kõhu täis ja läksin magama ära.
/nginx/o/2018/06/19/7909951t1h8258.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909953t1h3157.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909956t1hff4d.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909957t1ha0ae.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909959t1h7340.jpg)
Hommikul ärgates ja asju kokku pannes, nägin veel kahte teist ratturit Austriast, Juliat ja Christianit. Asusime ühel ajal teele ja kuna suund oli sama, siis sõitsime suht ühes tempos. Tore oli jälle vahelduseks kellegagi koos sõita. Christian teadis lipu järgi öelda, et olen Eestist. Samuti oli ta suur Metsatöllu fänn ja teadis isegi paari eestikeelset sõna, mida ma siin hetkel mainima ei hakkaks. Isegi Kalevipojast oskas mulle rääkida. Päris meeldivalt üllatunud olin, et keegi meie väiksest riigist nii palju teab.
Inimeste arv, kes Kanadas Eesti lipu ära tunnevad on väga suur. Vahepeal ajatakse küll Lätiga sassi, aga siiski päris lähedale. Sügavalt kahtlen, et ma ise ka mõne väikse riigi lipu niimoodi ära tunneks.
/nginx/o/2018/06/19/7909961t1ha223.jpg)
Nagu viimasel ajal kombeks, algas meie teekond vihmas. Christian aitas mul kilekotid ümber käte panna ja teekond võis alata. Vaatamata vihmale läks teekond päris kiirelt ja lõbusalt. Eks teekond oli allamäge ka muidugi. Rockiese mäestik hakkas vaikselt lõppema ja enam ühtegi suuremat tõusu ette ei jäänud.
Väike takistus siiski veel oli. Nimelt läks Christianil rehv katki. Rehvi vahetamise ajal kohtasime neiusid Vegasest. Uurisid pikalt meie matka kohta ja lõpuks andsid mulle kaks karuspreid, kuna nad ise läksid tagasi koju. Nüüd siis olen nagu Terminaator kolme spreiga. Kui peaksin oma reisiga Vegasesse jõudma, pidime ühe sõidu koos tegema.
Lõpuks jõudsime Banffi, kus tegime ka väikse peatuse, jõime kohvi ja kuivatasime end. Kuna paar päeva tagasi olin ma oma sõbra Tristaniga ühendust võtnud ja tuli välja, et ta oli oma neiu Steffaniga just parasjagu seal mägirattaga sõitmas, siis saime kokku. Tean ma teda kunagi ammusest ajast Austraalias. Oli väga tore üle pika aja jälle kokku saada ja kuna nad pakkusid mulle ka Calgarys öömaja, siis paari päeva pärast kohtume ilmselt uuesti.
Õhtuks oli mul aga kokku lepitud öömaja Canmores, 30 km Banffist. Katja ja Eve võtsid mind vastu suure õhtusöögi ja toreda seltskonnaga. Katja oli siia kolinud Prantsusmaalt ja Eve Quebecist, nii et omavahel rääkisid nad prantsuse keeles. Proovisin siis ka oma prantuse keele oskustega hiilata, praktikat pole just viimastel aastatel palju olnud, aga miskit ikka meeles oli. Igatahes olid nad meeldivalt üllatunud ja meie õhtusöök jätkus pooleldi inglise, pooleldi prantsuse keeles.
/nginx/o/2018/06/19/7909962t1hd11b.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909963t1h0785.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909964t1h6efa.jpg)
Järgmine päev algas megasuure tuulega ja mis kõige üllatavam, taganttuulega. Võttes arvesse, et enamjaolt oli teekond ka allamäge, siis väga just väntama ei pidanud. Keskmine kiirus jäi ilmselt kuhugi 35 km/h kanti. Tuul lükkas isegi üle mõne väiksema mäe. Selline tunne oleks siis mootorrattaga sellist rännakut ette võtta...
Kuna mu sõber Tristan jõuab Banffist koju kuskil kuue ajal, siis tegin pikemaid pause, kirjutasin blogi ja olin muidu kasulik. Olles paar tundi sõitnud, nägin tee ääres kahte tüüpi autoga seismas. Ei olnud kindel, kas auto oli katki või miskit muud juhtunud. Igatahes lehvitasid nad mulle ja otsustasin kinni pidada. Üllatus oli suur, kui nad järsku nad eesti keeles rääkima hakkasid.
Gert ja Siim olid teel Calgarysse, aga Eesti lippu nähes otsustasid kinni pidada. Eriti tore oli kuulda, et nad juba teadsid mu seiklustest. Postimees on mind vist kuulsaks teinud. Igatahes, nagu ikka, oli tore jälle eesti keeles rääkida ja kaasmaalasi kohata. Jutud räägitud, asusin jälle teele
Calgary piirini jõudes algas põhipull. Eksisin suures linnas ära ja pealekauba oli teetööde tõttu ka sild suletud. Pidin tegema suure ringi ja lõpuks jõudsin kohale alles poole kaheksa ajal õhtul. Päris irooniline: sõidad terve päeva nagu mootorrattaga ja lõpuks jääd ikka hiljaks.
Calgary on senini mu teine suur linn Kanadas ja siin veedan ma järgmised paar päeva. Ööbin sõbra Tristani bussis. Koeraallergia tõttu tundus see mõistlikum kui toas ööbida. Kuna nad on just bussi ümber ehitamas matkabussiks, voodi, köögi ja kõige muu eluks vajalikuga, siis saan tunda ka sellise elu võlusid.
Stardivad nad bussiga seiklema 1. septembril, aasta aega hiljem, kui ma Eestimaa tolmu oma jalgadelt pühkisin. Kes teab, ehk järgmine reis on ka mul sarnane. Pärast väntamist tundub päris mugav variant. Elust Calgarys aga järgmises osas, seniks olge tublid ja mõnusad.
/nginx/o/2018/06/19/7909965t1h9d72.jpg)
/nginx/o/2018/06/19/7909966t1h99c6.jpg)
Risto teekond kaardil:
Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.