/nginx/o/2018/05/29/7869968t1hd057.jpg)
Seekord polnud vaja oma kauboi oskusi kasutada, kuna sööki polnud vaja puu otsa riputada. Selle asemel olid kämpingus karukindlad kastid, kuhu sai ohutult oma söögi hoiule panna. Iga nurga peal olevad karude eest hoiatavad sildid tegid sellegipoolest murelikuks küll, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Teekond Squamishisse ei valmistanud mulle sugugi pettumust. Kõik oli täpselt nii ilus, kui kohalikud rääkinud olid. Mägine tee nimega Sea to Sky jooksis mööda ranniku äärt Squamishini välja, mis tegi sõitmise veidi keeruliseks. Nimelt oli vaja iga natukese aja tagant peatuda ja pilti teha.
/nginx/o/2018/05/29/7869972t1h9465.jpg)
Ilm oli sõitmiseks super, kuskil 26 kraadi ja taevas säras lauspäike. Kõike seda arvesse võttes ununes teekonna raskus kergesti ja kella viie ajal märkasin äkitselt, et olengi kohale jõudmas. Paar kilomeetrit enne linnapiiri oli kämping, kuhu otsustasin ööseks jääda.
Seekord polnud vaja oma kauboi oskusi kasutada, kuna sööki polnud vaja puu otsa riputada. Selle asemel olid kämpingus karukindlad kastid, kuhu sai ohutult oma söögi hoiule panna. Iga nurga peal olevad karude eest hoiatavad sildid tegid sellegipoolest murelikuks küll.
/nginx/o/2018/05/29/7869971t1hf904.jpg)
Telk püsti ja kiire eine söödud, otsustasin, et lähen matkan veidi ringi. Käisin vaatasin ära Shannon Fallsi ja ronisin üle Squamishi kõrguva mäe tippu. Üles jõudmine võttis aega kauem kui ma arvasin, kuskil 1,5 tundi, aga kuna köisraudteesõit sinna maksis 45 dollarit, otsustasin pigem muskleid treenida.
/nginx/o/2018/05/29/7869977t1h8810.jpg)
Õnneks leidsin endale matkarajalt ka sõbrad, kellega ühiselt turnima hakkasime, Sarah ja härra, kelle nime ma kahjuks unustanud olen. Ja nagu nad mulle ka kinnitasid, siis vaade tipust oli kindlasti seda väärt. Alla minekuga oli vaja natuke kiirustada, sest päike hakkas loojuma ja päris pimedas kuskil matkata ei tundunud just väga ahvatlev. Telki jõudes oli väsimus nii suur, et sammupealt langesin ja olingi unenägude maailmas.
Järgmise päeva sihiks oli Whistleri suusakuurort ja 2010. aasta taliolümpia toimumispaik. Kuna tegemist on siiski talispordi keskusega, siis nagu arvata võis kulges teekond valdavalt üles mäge. Kohale jõudes, leidsin Whistleri külje alt odavamapoolse hosteli, kuhu otsustasin ka jääda.
/nginx/o/2018/05/29/7869975t1h57bf.jpg)
Tegemist oli olümpiamängudeks ehitatud atleetide majutusasutusega. Mu toakaaslasteks olid paarike Austraaliast, Shane ja Kimberley, kes olid parajasti oma mesinädalate reisil. Reis mis viis neid Hawaiilt Kanadasse, sealt edasi Islandile ja Norra. Päris vinge plaan.
Käisime koos linna peal ja kohalike vaatamisväärsustega tutvumas. Rööbastelt mahasõitnud rong, keset paksu metsa, oli päris omapärane vaatepilt. Gräffitikunstnikud olid rongi ilusti ära ka kaunistanud. Whistleri küla oli väga mõnus koht, kus olid ilmselt kokku saanud Kanada kõige aktiivsemad inimesed. Iga teine pood oli seotud kas talispordi või rataste laentusega. Köisraudtee viis pidevalt inimesi mägedesse, mille all laius suur jalgratta krossirada.
/nginx/o/2018/05/29/7869969t1h244d.jpg)
Viimane õhtu käisime korra ka kohalikust pubist läbi, tegime ühed õlled, et siis järgmine päev koos startida. Teekond oli meil sama, ainult et nemad jõuavad ilmselt kohale kordades kiiremini. Pidid teada andma kui karu näevad ja olid samamoodi natuke hirmul nagu mina. Tundub, et enamus turiste tunneb karude ees hirmu, samas kui kanadalased võtavad asja väga rahulikult ja ei lase ennast sellest üldse häirida.
/nginx/o/2018/05/29/7869966t1h554d.jpg)
Teekond Lillooeti oli üks British Columbia kõige järsemaid teid, mis läks umbes 1300 meetri kõrgusele välja. 13 kilomeetrit järjest tõusu polnud just kergete killast. Tundus, et ma polnud ainuke, kellel sellel teel raskusi oli. Pidev siduri ja piduri kärsakas andis aimu, et ka karavanid ja suuremad autod pidid mootorist viimast võtma ja pidurid kuumaks kütma.
/nginx/o/2018/05/29/7869970t1h696b.jpg)
Selle 13 kilomeetri tõusu peale oli mul keskmiseks kiiruseks kuskil 4,7 kilomeetrit tunnis, mis tähendas et tippu jõudmine võttis koos pausidega aega üle kolme tunni. Sealt avanes aga imeline vaade Joffre järvele ja otsustasin tippu jõudmist tähistada väikse pausiga.
/nginx/o/2018/05/29/7869967t1h7215.jpg)
Järve kaldale jõudmiseks oli vaja veel läbida endiselt lumega kaetud 200 meetrit metsarada, mis rattaga turistide vahel vingerdades oli raskem, kui ma ette olin kujutanud. Kohtusin ka ühe prantslasega, kes oli juba kaks aastat teel olnud. Autoga Tsiili ja Usa läbi sõitnud ja oli nüüd suundumas Alaska poole. Pani mindki natuke oma plaanis kahtlema, sest olen samuti korduvalt sellele mõelnud. Oleks ju päris tore kogemus Alaskale vändata. Aga eks ole näha kuidas elu läheb.
/nginx/o/2018/05/29/7869976t1h1c7b.jpg)
Edasine teekond läks tiba kergemalt ja laias laastus allamäge. Vahepeal leidsin ideaalse koha kus jões oma joogipudelid ära täita ja reis võis jätkuda. Teekond Lillooeti üllatas mind aga veelkord. Täpselt enne linna oli vaja läbida veel üks korralikult järsk tõus. Muidu poleks ju hullu olnud midagi, aga selleks hetkeks olin väga väsinud ja peale 11 tunnist väntamist ei tahtnud lihased kuidagi funktsioneerida.
Aga lõpuks sai seegi tõus otsa ja sujuv allamägi viiski mind järgmisesse ööbimiskohta. Seekord täitsa tasuta, vetsu ja joogiveega. Võrreldes Austraaliaga tundub Kanadas tasuta kämpimisvõimalusi vähem olevat, nii et tuleb igast õlekõrrest kinni haarata.
Risto teekond kaardil:
Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.