:format(webp)/nginx/o/2018/05/09/7833587t1h69aa.jpg)
LAVi viisa taotlemisel on eestlased endiselt Aafrika arengumaa elanikega ühele pulgale seatud ning ilusate blondide juuste või advokaadile maksmise eest keegi sulle elamisluba andma ei hakka, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.
Eelmisel nädalal saatsin ma püsiviisa lootuses Helsingi LAVi saatkonda pea sada lehekülge dokumente ja tõendeid, mis kajastavad pisemaidki detaile minu 22 eluaastast. Seetõttu tekkis mul paratamatult tunne, et oleksin valmis abielluma ametnikuga, kes kõik selle läbi loeb, sest kahtlen, et keegi teine mind veel kunagi nii hästi tundma viitsib õppida.
Ilma naljata on aga LAVi viisa taotlemine üks neist asjadest, millest ma arvatavasti veel pikka aega õudusunenägusid näen. Kui siiani olen ma Aafrikas elanud turistiviisaga ning iga kord selle jaoks avaldust täites kasutanud väljendeid, mis kindlasti ühe viisaka noore neiu sõnavarasse kuuluma ei peaks, siis elamisluba taotledes asendusid karmid sõnad juba lihtsalt pisaratega.
/nginx/o/2018/05/09/7833585t1h9b0a.jpg)
LAVi näol on tegemist põhimõtteliselt Aafrika USAga: vaesemate naaberriikide elanikud mõtlevad välja plaane, kuidas sinna parema elu peale pääseda ning seetõttu on immigratsioon LAVis suureks probleemiks. Muidugi ma mõistan, et just sel põhjusel on ka LAVi viisaprotsess nii keeruliseks aetud, kuid siiski ei annaks ma palgakõrgendust ametnikule, kes leidis, et eduka Euroopa riigi elanikud peaksid viisa taotlemisel ühel pulgal Aafrika arengumaadega olema.
Muidugi kuulun ma kõige suuremasse riskirühma – töökohta mul LAVis ei ole ning abielus ma ka ei ole, kuid puhtinimlikult ajab mind närvi, kuidas ei mõisteta, et ilmselgelt ei jätaks ma oma mugavat Euroopa elu selleks, et LAVis kodutuna riigilt toetusi välja nuruda. Kuidas nad seal ise aru ei saa, et LAV ei ole eurooplase jaoks suur võimaluste riik USA?
Kuna viisa nimel abiellumine kõige targem otsus ei ole, kuid tuttavad juba hoiatasid, kuidas seaduse silmis vallalistele naistele viisat ei anta, otsustasime saatkonnast sammukese ees olla ja lasime kohalikul advokaadil välja mõelda dokumendi, mis võiks tõestada, et oleme elukaaslased.
/nginx/o/2018/05/09/7833586t1h80d2.jpg)
Kahjuks tuli aga välja, et saatkond oli hoopiski meist paar sammu ees ning nii öeldi mulle sealt konkreetselt, et advokaadile maksmise eest keegi viisat välja andma ei hakka. Küll aga soovitasid nad iroonilisel kombel mul veel rohkem advokaadi nõuannetele kulutada ja üheskoos uus plaan välja mõelda. Pärast minu mõningast survestamist sain saatkonnalt kätte aga vastuse, mida ma ka kartnud olin: põhimõtteliselt ilma abiellumiseta viisat ei saa.
Ausalt öeldes tulid mul pisarad silma, kui mõistsin, et olen mitte millegi nimel viimase kahe nädala jooksul läbi käinud kõikvõimalikud ametkonnad ja arstid, kokku pannud sajaleheküljelise raamatu ning kõige tipuks on nüüd oht, et lisaks esimestele raisku läinud Aafrika lennupiletitele, pean ka järgmised piletid vastu taevast laskma.
Nimelt oli mu lend LAVi plaanitud juba eelmisesse nädalasse, kuid kuna eelmisel nädalal olid nende viisasüsteemid maas ning minul polnud õrna aimugi, et viisat ma lõppkokkuvõttes ei saa, jõudsin juba uued piletid selleks nädalaks osta. Kõik see töö, vaev ja raha ning ei mingit viisat.
Muidugi püsib väike lootus, et ametnikel läheb süda haledaks ja saan ikkagi sel pühapäeval kasvõi turistiviisaga mõneks ajaks LAVi lennata ning oma asjadki Eestisse tuua, kuid üldiselt ei julge ma saatkonna peale enam loota. Tegemist on lolli olukorraga, mille tekkimist ma ette näha ei osanud.
Ma olen kuulnud varemgi lugusid viisa saamise raskustest, kuid millegipärast uskusin naiivselt, et minu endaga sellist asja ei juhtu. Nii olen nüüd ilma oma maise varata kinni Eestis – vähemalt saan rõõmustada, et olen kinni oma päris kodus, mitte üksinda Aafrikas.
/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)