«Järgmine, palun,» kutsub Luis oma ametliku arstihäälega järgmise patsiendi... ee, matkalise vastuvõtule. João ei ole ka poolel teel veel täiesti veendunud, et ta lõpuni suudab kõndida, kuid muudab siis järsku meelt, kui köiteni jõuab. «Siit polegi enam nii palju jäänud.»
Rui ronib nukist üles viimasena ja ka tema saab end üle ääre vinnates kogeda lühikese inimese sündroomi, ent tema jalanõud on tänasel matkal sama asjakohased kui kontskingad. Sileda tallaga tennistel on juba poolel teel tallas suur pragu, millega saab tennise sisse koguda väikeseid kivikesi. Tõmbame korraks hinge, naudime platoolt avanevat vaadet kergelt kuivanud ja eelmisel aastal kergelt põlenud metsale ja hakkame edasi liikuma.
«Hei, kuhu teil kiiret on?» küsib Rui, kui pilte klõpsates meist aina rohkem maha jääb.
«Ma ei tea, kuidas sinuga lood, aga ma ei taha nendes mägimajakestes täna ööbida. Mu voodi on palju-palju mugavam,» irvitab João.
Mägimajakesteks neid küll nimetada ei saa. Pigem on need katusega tuulevarjud, kus saab tugeva tuulega korraks hinge tõmmata. Jah, neis saaks tegelikult väga rahulikult puhata, kuid keegi ei ole sellega arvestanud ja ega väga ei taha ka täielikus pimeduses kusagil keset saart magada. Varjualustes ei ole valgustust, samuti ei ole meil siin ööbimiseks vajalikke soojemaidriideid (ega vett).
«Ja mul sai just vesi otsa. Ei tea, kas siin mõni levada ka lähedal on,» lisan ma. Tegelikult sai mu vesi juba ammu otsa, aga olen siin-seal Rui joogipudelist lonkse varastanud. Päike on täna kuidagi eriti agressiivne.