Kogenud rändureid üllatab Indoneesia mitmekesisus

Jaava rand Foto: Berit Renser

Berit Renseri «Minu Indoneesia» ja Hendrik Relve «Kiviaja puudutus» võitsid mõlemad möödunud aasta parima reisiraamatu tiitli, kusjuures mõlemad raamatud jutustavad Indoneesiast. Kuna mõlemad autorid on kogenud Indoneesiat kauem ja sügavamalt kui tavaturistile võimalik, on nende nägemus sellest põnevast riigist hoopis teistsugune. 

Mis Sind Indoneesiaga seob ning mis motiveeris sealsest eluolust raamatut kirjutama?

Berit: Indoneesiasse tudengiks minnes mõtlesin, et see on aasta, kus ma võin olla kes iganes. See oli väga vabastav mõte, võisin end testida mis tahes valdkondades ja ma tõesti võtsin sellest ka maksimumi.

Nende ligi kolme aasta jooksul korraldasin Teeme ära! prügikoristuskampaania, hääletasin rekkadel kuni leidsin üles põlised nomaadrahvad metsas, õppisin rääkima indoneesia keelt, kirjutasin isegi indoneesiakeelse raamatu ja esinesin sellega tuntud talk show's. Minu jaoks oli selge, et sellised kogemused tuleb jäädvustada.

Hendrik: Midagi otseselt Indoneesiaga ei seo. Põhjus oli ikkagi selles äärmuslikus retkes, mille tahtsin kirja panna ja mis võinuks toimuda ka mõnes muus maailma nurgas. See oli juhus, et toimus Indoneesia riigi piirides, täpsemini kõige idapoolsemas nurgas, Uus-Guinea saarel.

Mida oled soovinud oma raamatuga öelda ning millisele lugejaskonnale on see suunatud?

Berit: Kindlasti tasub lugeda neil, kes Indoneesiasse lähevad. Või kasvõi mujale Kagu-Aasiasse, sest mitmed käitumismustrid on naabritel siiski sarnased. Poliitilisi piire võime ju tõmmata, aga kultuurilised piirid liiguvad ikka omasoodu. Samas on minu heameeleks raamat meeldinud ka paljudele neile, kes muidu reisikirjandust ei armasta. Tegelikult võiksime me kõik olla teadlikud, kellega me koos siin planeedil elame.

Hendrik: Kirjeldasin oma retke, elamusi, mõtteid, korowai metsarahvast, kes pole tsivilisatsioonist mõjutatud. See tundus haruldane ja erakordne. Muud eesmärki polnud. Las lugeja otsustab, mis ta sealt lugedes sai.

Indoneesia on väga suur ja mitmekesine riik. Millised piirkonnad on seal Sinu jaoks kõige põnevamad?

Berit: Indoneesia põnevus seisnebki tema kontrastides. On radikaalsed islamistid, kristlikud batakid ja matrilineaarsed minangkabaud. Aga mis veel erilisem – nad elavad Sumatra saarel kõik kõrvuti. Selliseid kontraste on lugematul hulgal.

Jaava saarel on koer sõimusõna ja tema omanikule võidakse jalge ette sülitada. Naabersaarel Balil on koer kodu valvaja ja kogu saar uputab koertest. Jaaval võid kuulda hommikust õhtuni kui oluline on moraalne käitumine ja päevad hiljem avastad end mäelt, kus moslemid käivad rituaalselt võõrastega seksimas.

Iga kord, kui tekib tunne, et hakkad Indoneesiat mõistma, avastad midagi, mis kõik senised arusaamad pahupidi pöörab.

Hendrik: Iga selle hiiglasliku saareriigi nurk on erinev. Jaava, Bali, Uus-Guinea, kus olen käinud, olid huvitavad. Vähemalt sama huvitavad on ilmselt Sumatra, Sulawesi, Maluku saared ja teised paigad, kus ma pole käinud, kuid kuhu samuti võiks minna.

Kuhu soovitaksid reisihuvilisel Indoneesias minna?

Berit: Selles mõttes on Indoneesia kift sihtkoht, et igas stiilis rändur leiab sealt oma. Kes soovib spaas tšakraid avada ja igapäevaesteetikat nautida, saab minna Balile. Kes tahab loodust, kultuuri ja selle nimel veidi vaeva näha, võib sõita Jaavale. Ja kes on valmis veel ekstra pingutuse tegema, võib matkakoti selga võtta ja näiteks Sumatrale või  Paapuale vanu hõime otsima minna.

Hendrik: Kõik need samad kohad, mida juba mainisin, Jaava, Bali, Uus-Guinea, kuid ka Sumatra, Sulawesi ja Maluku .

Mis on olnud kultuuriliselt Indoneesia puhul kõige üllatavam?

Berit: Ma oma raamatus nimetasin seda topeltmoraali meistriklassiks ehk väga raske oli aru saada, mis on lubatud ja mis keelatud. Näiteks oli keelatud Lady Gaga kontsert, mis oli liiga amoraalne, samas kui indoneeslaste enda süldimuusika dangdut presenteeris pidevalt nappides riietes naisi.

Abielueelised suhted olid nii taunitud, et valentinipäeval käis politsei hotellidest paarikesi otsimas, aga abielumeestel polnud mingi probleem tüdruksõpru omada. Naised võisid kanda jilbabe, mis nende vaoshoitust rõhutas ja samal ajal heavy metal bändis mängida.

Hendrik: Mosaiiksus ja mitmekesisus. Erinevad rahvad, erinevad traditsioonid. Neid ühendab vaid see, et nad on vormiliselt ühtse poliitilise võimu all.

Mis on Indoneesia looduse ja kultuuri juures see, mis jääb tavaturistil nägemata ja kogemata?

Berit: Aja jooksul kokkupuuted inimestega muutuvad. Ma arvan, et on suur vahe, kas sind võetakse kui turisti, kes tuleb ja läheb või sind nähakse osana kogukonnast. Viimasel juhul hakatakse sinult eeldama teatud kohanemist, reeglitele allumist.

Näiteks ei pruugi sinu külale meeldida, et sul on hilisõhtul külalised või et milliseid riideid sa kannad. Võimalik, et keegi ei ütlegi seda, aga pead õppima märke lugema. Kui sul on kodus vargad käinud, su maja ümber vedelevad surnud rotid ja lapsed viskavad prahti sinu õuele, siis oled tõenäoliselt naabrite pahameele välja teeninud. Jaavalased on nii viisakad, et ega nad kunagi midagi ütlema ei tule. Selliste kummaliste märguannete lugemiseks kulus mul kuid, kui mitte aastat.    

Hendrik: Reaalne kokkupuude tegelikkusega. Selleks, et saada paremat kontakti, on vaja tunda sügavamat huvi, süveneda inimestesse ja paika, kus oled

Mida oleks meil eestlastel indoneeslastelt õppida?

Berit: 17 000 saare ja 261 miljoni inimese kooshoidmine ja nendes ühtekuuluvustunde tekitamine nõuab omaette meisterlikkust. Seda enam, et käsi- ja jalgupidi elavad koos kristlased, moslemid, hinduistud, budistid jne. Aga indoneeslastel on riiklikuks motoks «ühtsus mitmekesisuses». Mõistagi ei kulge see neilgi probleemideta, aga ma arvan, et koos elamise ja koostöö tegemise oskust tasub neilt õppida küll.

Hendrik: Elatakse hoopis teisiti, kui Eestis. Ometi pole see oma olemuselt madalam ega primitiivsem kultuur, ta on vaid teistsugune. Mida õppida? Seda ongi õppida: erinevad on maailma eri rahvaste kultuurid ja kui suhteline on nende järjestamine skaalal «parem-halvem.»