:format(webp)/nginx/o/2018/04/17/7793751t1h6fcb.jpg)
Kõigest 30 kilomeetrit enne Kimbat sai jõud otsa ja lihtsalt ei suutnud enam. Väga sant oli olla ja otsustasin kuskil aia ääres koos lammastega telkida. Püsti ma seista ei jaksanud ja telgis oli ilmselt kuskil sada kraadi sooja, ehk siis korralik saun, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Cedunast lahkusin rõõmsa meelega, olin saanud paar päeva puhata ja tuju oli hea. Kui välja jätta, et ratas endiselt katki oli, on elu täitsa tore. Ilm oli hea ja tuul tagant, nii et sõita oli kerge.
/nginx/o/2018/04/17/7793757t1h477e.jpg)
Alustasin ka natuke hiljem kui tavaliselt, kuskil 10.30 paiku ja lootsin Wirullasse välja vedada. See jäi nii saja kilomeetri kaugusele Cedunast. Tehtud see saigi ja panin telgi püsti otse Wirulla südamesse. Naabriks sattus mulle üks härra, kes oma vanakooli karavani ja autoga idakaldale näitusele minemas oli. Nägi välja päris äge, lihtne aga efektiivne.
Järgnevad päevad lubasid tulla väga palavad, kuni 40 kraadi. See andis ka päris hästi tunda, higistasin nii palju soola välja, et olin valgem kui keskmine Iirlane. Enamus Austraalias veedetud ajast olen lootnud, et võiks ikka palavamaks minna ja nüüd siis läks kohe pauguga nii ekstreemseks.
Tundsin ennast ka kuidagi imelikult, niiet otsustasin päeva varem lõpetada. Eeldasin, et palavus on mind rivist välja löönud, mitte ei ole sattunud tundmatu viiruse küüsi. Ööbisin kohas nimega Minnupa ja telk oli püsti juba kella kahe paiku. Sellegipoolest sain sõidetud kusklil 70 kilomeetrit.
/nginx/o/2018/04/17/7793765t1h5d5a.jpg)
Veidi aega peale telgi püsti saamist oli üllatus suur kui Christine ja ta abikaasa Ken mind külastasid. Teadsin ma neid Ceduna karavanipargist ja kuna kalailm oli olnud halb, siis otsustasid nad varem liikuma hakata. Rääkisime natuke juttu ja nad üllatasid mind ka värskete puuviljadega.
/nginx/o/2018/04/17/7793761t1h4b49.jpg)
Minu jaoks oli Minnupasse kahe päeva teekond, nende jaoks kõigest paar tundi. Võibolla peaks ka kaaluma järgmiseks reisiks miskit mootoriga soetada, tundub päris mugav ja kiire. Varsti olin jälle üksi, tegin kohvi ja natuke süüa ja oligi aeg magama minna. Kell 20.00 oli minu jaoks juba praktiliselt kesköö. Oh kuidas ajad on muutunud.
Järgmine hommik tundsin ennast aga endiselt kehvasti. Käed ja nägu õhetasid nagu oleks väike palavik. Sõitsin esimesed 40 kilomeetrit ära Poocherasse, kus proovisin süüa ja juua, lootes et paremaks läheb. Kaasa ei aidanud ka fakt, et tulemas oli jälle 40 kraadise kuumusega päev ja et lootsin sõita 140 kilomeetrit Kimbasse.
Kahjuks see mul ei õnnestunud. Kõigest 30 kilomeetrit enne Kimbat sai jõud otsa ja lihtsalt ei suutnud enam. Väga sant oli olla ja otsustasin kuskil aia ääres koos lammastega telkida. Püsti ma seista ei jaksanud ja telgis oli ilmselt kuskil sada kraadi sooja, ehk siis korralik saun.
Higi voolas ojadena, nii et varsti polnud telgis enam ühtegi kuiva asja. Ootasin pingsalt päikeseloojangut, et vähemalt paar kraadi külmemaks läheks. Igatahes sain öösel isegi natuke magada ja hommikul oli plaan varakult ärgata, et enne suuremat kuumust Kimabasse jõuda.
/nginx/o/2018/04/17/7793771t1h9eee.jpg)
Polnud endiselt kõige parem olla ja kartsin, et ei jaksa jälle kuumaga vändata. Õnneks läks see teekond päris kergelt, kui välja arvata, et esirehvis oli auk.
Sõnusin vist ära, kui teatasin Cedunas suure suuga, et mul pole 7000 kilomeetrit rehvimuresid olnud. Kuna rehv tundus aeglaselt tühjaks minevat ja Kimbasse oli kõigest 15 kilomeetrit, proovisin lihtsalt täis pumbata, et mitte teepeal seda vahetama hakata. See ka õnnestus ja jõudsin ilusti Kimbasse, kus ma siis lõpuks rehvi ka ära vahetasin.
Otsustasin päeva kaks Kimbas veeta, kuni tervis taastub ja parem olla on. Eriti kergeks tegi selle otsuse, et Kimbas oli tasuta karavanipark, koos pesemisvõimaluse ja vetsudega. Seal ma kohtusin Wendy ja Lindaga, kes olid Kimba karavanipargi veteranasukad ja seal juba kuskil nädala veetnud.
/nginx/o/2018/04/17/7793763t1h0248.jpg)
Esimese asjana jootsid nad mulle kohe igast elektrolüüte sisse ja olemine läks natuke paremaks küll. Rääkisime juttu ja puhkasime niisama. Järgmisel päeval võttis tuul orkaani mõõtmeid. 45 kilomeetrit tunnis oli piisav, et liiva ja tolmu kõik kohad täis oleks. Otsustasin, et sellise maailmalõpu ilmaga ma siiski Port Augusta poole ei stardi ja ootan veel kohapeal ühe päeva.
Hommikuks oli tuul vaibunud ja tervis ka parem, nii et oli aeg jälle teele asuda. Kuna tuul oli tagant ja ma olin oma graafikust juba tiba maha jäänud, siis proovisin päevaga 160km Port Augustasse kohale sõita. See mul ka õnnestus ja parkisin ennast ilusti sinna karavaniparki.
/nginx/o/2018/04/17/7793767t1h7679.jpg)
Lõpuks olin jõudnud suuremasse linna. 15 000 elanikuga Port Augustas oli isegi rattapood olemas. Samuti tuli välja, et seal resideerub ka Eesti neiu nimega Mari. Õhtul saime kokku ja rääkisime niisama juttu. Mari on siin juba teist aastat ja töötab hetkel tomatifarmis. Tore oli jälle eestlasi näha ja eesti keeles suhelda.
Hommikul läksin rattapoodi ja üllatus üllatus, see oli suletud. Mis ma ikka lootsin, ilmselgelt ei saa ma kunagi oma ratast korda. Ukse taga oli ka üks paarike, kes olevat seal käinud viimased nädal aega ja alati suletud poe eest leidnud. Eks peab siis Adelaide välja vedama, kõigest 300 kilomeetrit. Parki tagasi jõudes hakkas mul aga halb ja tundus, et tõusmas oli ka palavik.
/nginx/o/2018/04/17/7793769t1heb5d.jpg)
Teist korda juba sel nädalal terviseprobleemid. Ei jäänud muud üle kui Port Augustasse pikemaks jääda ja loota, et kiiresti terveks saan. Käisin apteegis, ostsin portsu rohtusid ja vitamiine ning elektrolüüte, kartsin et olen suure sõitmisega endale liiga teinud ja mingid mineraalid on otsa saanud.
Kokkuvõttes veetsin järgnevad neli päeva põhimõtteliselt terve aeg telgis, enamus aega magades. Kuna Mari andis teada, et ta majaomaniku tuttav on rattamehaanik, siis niipalju suutsin ennast kokku võtta, et sealt läbi käia. Sain oma kodarad vahetatud ja ka diagnoosi, et laagrid on otsakorral. Kahjuks neid seal vahetada polnud võimalik, aga ei pidavad hullu olema ja arvas, et vean ilusti Melbourne või Sydneysse välja.
Täna siit seda blogi kirjutades tunnen ennast natuke paremini ja loodetavasti saan ka homme jälle teele asuda. Arvestades, et mu viisa lõppeb 14. mail ja plaan on enne seda Sydneysse jõuda, siis aeg surub üha rohkem tagant.
Risto teekond kaardil:
Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.