Elu Fidžil: troopiline tsüklon paneb mõistma inimese mõõte tühisust

Troopiline Fidži Foto: Martin Valigursky/PantherMedia / Scanpix

Tänaseks olen saanud maitsta troopilise tsükloni olemust. Üleelusuurust, milles on inimese mõõde mõõtmatult tühine. Sõbralik palmisaare postkaart muutub tundmatuseni. Värvid sööb ära tuhiseva vihma, liiva ja lendavate asjade rahe. Avaldame katkendi Mariliis Alevi värskest raamatust «Minu Fidži».

Naaseme kõik koos Nadisse ja sõprade puhkus saabki läbi. Minus võtab võimust tühjustunne. Kulgemine ei tööta enam minu kasuks ja puhkamisest olen ka juba tüdinud. Mulle tundub, et kõik mu ümber kordab ennast. Ei ole abiks, et peatume endiselt tuttaval maandumisplatvormil Bamboos.

Minu Fidži Foto: Petrone Print

Iga päev maandub siia esmakordseid tulijaid, kelle pöörane vaimustus on praeguseks muutunud väsitavaks. Keerutab ja keerutab nagu karussell, aga edasi ei liigu. Backpackersi hostelis käiv elu on universaalne, ole sa mõnes Euroopa pealinnas või kaugel saarel. Kõik maitsevad vaimustuses vabadust ja on eelarvamusteta omavahel võrdsed. Ei ole oluline, kes sa oled olnud ja kelleks tahad saada. Sa oled siin, et siin olla. See on ilus.

Mu päevad mööduvad Nadis enamasti lähedal asuvatel randadel. Olenevalt sellest, kustpoolt tuul puhub, pakivad surfihuvilised end hommikul bussi. Natadola rand on kindlaim paik, kus saart ümbritsev kaitsev riff laseb mõned lained läbi ja randa rulluvad vaid ühtlased vahujänesed. See on hea koht algajale nagu mina oma surfioskusi lihvida.

Lisaks on merepõhjas peidus olevad teravad korallid paras lisamotivatsioon, et mitte ümber kukkuda. Natadolasse on Nadist umbes pooletunnine sõit. See on tuntuim rand Fidžil, kuna on Nadile lähim liivarand. Avara lahe lauge rannajoon on täis pillutatud surnud korallide tükikesi.

Varjupakkuvaid puid on siin vähe ja rannaküngast täidab tihe põõsastik. Siin-seal on mõned kummuli keeratud paadid. Lahe keskosa on korallipurust tühjem ja seal on parem ujuda. Mõnel päeval liiguvad rannas üsna pealetükkivad kohalikud hobustega. Teisel päeval on rand täiesti tühi.

Mõni päev on lained liiga nõrgad, et lauale hoogu sisse saada, siis on heaks alternatiiviks bodysurf, mis on kõigile võimetekohane lainepüüdmine, justkui pooliku lauaga, mis keharaskusega stabiilselt laineharjal olles sind rannale kannab.

Vesi on lohutavalt meeldiv keskkond, sest kuumus on muutunud üsna talumatuks. Kui on pilvitu ja päikesepaisteline, on lämbe ja tundub, et aju on küpsenud klimpjaks kartulipudruks. Mõte ei liigu absoluutselt. Ma igatsen värske õhu, ootamatult tabava tuulepuhangu ja pikkade varjude järele.

Mu silme ees on mälestused põhjamaise suveõhtu sumedast valgusest, kus külavaheteel venib vari mu ees iga sammuga pikemaks. Ma püüan meenutada seda tunnet, aga ei oska enam. Järele on jäänud vaid pilt.

Reaalsuses tundub päike alati terav, alati ülevalgustav ja alati liiga tugev. Alati puhub tuul, sama tugev, samast suunast – selle järgi võib ilmakaarigi määrata! Või kui varjavad pilved, on oodata vihma. Selles vihmaootuses on midagi, mis ajab hulluks, nagu täiskuu. Midagi, mis paneb inimesed seestpoolt pakitsema. Nagu seisaks hinge kinni hoides kikivarvul kaljuserval.

Ja kui saabub vihm, on see nagu kergenduslaine. Kõik kogunenud pinged lastakse korraga lahti. Ohe, mis võib kiiresti muutuda pööraseks maruks. Tänaseks olen saanud maitsta troopilise tsükloni olemust. Üleelusuurust, milles on inimese mõõde mõõtmatult tühine.

Sõbralik palmisaare postkaart muutub tundmatuseni. Värvid sööb ära tuhiseva vihma, liiva ja lendavate asjade rahe. Tuul keerutab vihahoos ja haarab kaasa kõik, mida kätte saab, paigutab ümber lauad ja toolid. Haarab palmidelt lehti ja sakutab majakatuseid. Märatsev elajas, kelle lammutavas näljas ei ole midagi püha. Kuniks saabub vaikus.

Vihmapiisad kukuvad katuseservalt korraks vaid püstloodis. Ükshaaval nagu kahetsuspisarad. Lompides sillerdab pilvepiirilt piiluv päike. Vaatepilt valgust ei kannata. Inimsipelgas, see siblib kiiresti korraks majja. Seejärel pühitakse plats luuaga puhtaks. Mööbel seatakse ritta ja korjatakse kokku ootamatult sülle kukkunud varandus. Ja see on alles hooaja algus.

Ühel päeval juhtub midagi imelist. Telefon heliseb ja teisel pool traati on kapten Evan. Ma täpsustan: Alvei kapten! Mu ponnistused jahisadamates endast märk maha jätta on vilja kandnud.