Aafrika päevik: suurest hirmust kaotasin viis kilo

Johannesburgi hõre õhk teeb füüsilised tegevused tavalisest mitu korda raskemaks. Foto: Erakogu

Ma olen alati arvanud, et kaalu langetamine on raske, kuid tuleb välja, et selleks tuleb kolida lihtsalt Aafrikasse, kus keset ööd naljalt poodi šokolaadi järele ei lähe ning jooksma minnes tuleb suurest hirmust teistega sammu pidada, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.

Paar päeva tagasi kaalule astudes avastasin, et pidev mure turvalisuse pärast on mõjunud üllatavalt positiivselt minu füüsisele: teise maailma otsa kolimisega on kadunud viis kilo ning isiklikud sportlikud saavutused liiguvad tõusujoones. Kuigi ma tahaksin au endale võttes rääkida suurest trennituhinast, olen ma tegelikult siin lihtsalt omamoodi paksukeste suvelaagrisse sattunud.

Kuna Eestis elades ei takistanud mind šokolaadiisu tekkides poodi minemast ei öine aeg ega väljas paukuv pakane, tundus mulle paratamatult, et magusaisu vastu ei saa siin ilmas miski. Aafrikas õppisin ma aga kiiresti, et hirm saab isust võitu.

Nimelt pole mul siin keset päeva võimalik poodi jäätise järele sõita, kuna elukaaslane läheb hommikul autoga tööle. Sealjuures jõuaksin ka kümneminutilise jalutuskäiguga elusalt ja tervelt lähimasse kauplusesse, kuid kuna ma pelgan endiselt üksinda rahakott näpus tänavatel jalutamist, eelistan ma isu kannatades koju jääda.

Kui suur kommisöömise soov aga hoopis õhtul peale tuleb, ei ole olukord sugugi lihtsam. Poed pannakse hiljemalt kell kaheksa õhtul kinni ning tanklasse sõitmine on viimane asi, mida ma teha tahaks. Pimedal ajal on niigi ohtlik ringi sõita ning kohalikud bensiinijaamad tekitavad isegi päevasel ajal minus kõhedust. Nii saab minu magusaprobleem jällegi kiirelt lahendatud ja õnnetult külmikus ootavad porgandid saavad uue võimaluse.

Minu suurt söögiisu on õnneks alati tasakaalustanud suur soov jooksmas käia. Seetõttu hakkasime elukaaslasega külastama ka kodu lähedal asuvat parki. Kuigi tegemist on turvatud alaga, saab sinna siiski igaüks rahulikult sisse jalutada ning nii ei saa ma öelda, et ma end sealsetel metsaradadel sama mugavalt kui Nõmme männimetsas tunneks.

Kui Eestis oli mul alati võimalus mugavalt sörkida, siis siin joostes ei taha ma elukaaslase trenni aeglase tempoga rikkuda ning temast liiga maha jäädes kardan ma röövlite ohvriks langeda. Nii võib silme ees suurest väsimusest terendada juba surm, kuid hirmust üksi metsa jääda jooksevad jalad ikka edasi.

Aafrika metsas tuleb turvalisuse kaalutlustel teistega sammu pidada. Foto: Erakogu

Kuna jooksma jõuan ma tööpäeva lõpus, lisandub minu motivatsioonipaketti ka vaikselt hämarduv taevas. Pärast päikeseloojangut ei tunne ma end turvaliselt ka elukaaslase kõrval sörkides ning nii algab viimastel kilomeetritel pimedusega võidu jooksmine. Vaadates aga, kuidas koju sõites tuleb meile vastu pealampi kandev naabrinaine, kes on üksinda teel pimedasse metsa, tunnistan endale jällegi, et minu hirm on kergelt öeldes ülepingutatud.

Turvalisus ei ole aga ainuke probleem, millega siin trenni tehes silmitsi tuleb seista. Kui keegi tunneb uhkust oma hea füüsilise vormi või vastupidavuse üle, siis Johannesburg on ideaalne koht, kus viimnegi enesekindlus hävitada.

Kuna Johannesburg asub 2000 meetrit üle merepinna, on siinne õhk tunduvalt hõredam kui Eestis. Mägises linnas ringi sõites lähevad aeg-ajalt kõrvadki lukku ning kohalike enda seas levib tore jutt sellest, kuidas hõreda õhu tõttu võtab muna keetmine siin aega minut kauem kui Kaplinnas või Durbanis.

Kuigi mind ei morjenda fakt, et pean munakeetmisele rohkem aega kulutama, ei saa ma öelda, et trenni tehes mul siinse õhuga harjumine kergelt oleks läinud. Ma ei tulnud selle pealegi, et Johannesburgi õhk kuidagi Tallinna omast erineks ning nii ei osanud ma midagi halba oodata ka sellest, kui siin elav eestlanna kutsus mind endaga juba esimesel nädalal kaasa trepijooksu tegema. Ma olen Eestis piisavalt mööda treppe jooksnud, mis siin ikka valesti saab minna?

Nii asusin ma entusiastlikult trepist üles jooksma, avastades siis umbes kümnenda astme juures, kuidas ma olen minestamise äärel. Sealjuures tundus aga loll oma enda saamatuses hõredat õhku süüdistada, eriti kui teine eestlane mängleva kergusega trepist üles jooksis.  

Piinarikkad trepid on kohalike jooksjate seas populaarsed. Foto: Erakogu

Kui aga ka juba pärast mitmenädalast regulaarset pargis sörkimist oli mul Eestis tavaks saanud kümnekilomeetrise jooksuringi asemel suuri probleeme kahe kilomeetri täis jooksmisega, hakkasin ma vaikselt juba leppima faktiga, et äkki tõesti sellel on ka põhjus, miks tippsportlased just mägedes treeninglaagrites käivad.

Õnneks sihikindlus aitab ning paar kuud hiljem olen ma juba aina üles ja alla kulgevate jooksuradadega harjunud. Kuigi päris sama kiirelt kui Eesti laugetel radadel ma siin siiski veel joosta ei jõua, ei tundu tulevik enam nii tume.

Vahepeal olen ma maha pidanud ka järjekordse võitluse treppidega, kuid pidin ka sel korral treppide ülevõimu tunnistama, lõpetades jooksu kõrvetava kurguvaluga, millesarnast Eestis veel tundnud ei ole. Pärast seda pole mul olnud ka mingisugust huvi sinna tagasi minna – elus ei saagi alati võita.