Matkamas Islandil ja Jan Mayenil ehk maailma lõpus talve pikendamas

Kui plaanite matkata Eestist kõvasti põhja pool, näiteks Islandil või Jan Mayenil, peate teele asuma suvel. «Kuigi tahaksin soojal ajal Eestis olla, pole mul valikut, sest inimtühjas piirkonnas matkamine keset lumetormidega vürtsitatud polaarööd poleks just hea mõte,» ütleb Anneli Alekand.

Kui kogu lugu otsast peale ära rääkida, siis jõudis Alekand Islandile matkama teatava ringiga: esiti soovis ta minna hoopis Teravmägedele, ent saare kohta guugeldades jõudis veebilehele, kus mainiti Jan Mayenit. Uurides selgus, et erinevalt Teravmägedest, kuhu saab lennukiga igaüks, on Jan Mayenile pääsemiseks tarvis Norra riigilt eriluba. Seejärel tuleb jõuda kokkuleppele väikese purjeka kapteniga, kes veab kümmekond reisiselli Islandilt 600 kilomeetri kaugusele.

Saarel puid ei kasva, aga selle eest on seal palju niisket sammalt. Foto: Anneli Alekand

«Jan Mayeni puhul oligi põnev see, et ma polnud sellest midagi kuulnud ja sinna saamine on ka väga keeruliseks tehtud. Saarel töötab vaid 18 inimest, kellest osa on sõdurid ja osa ilmateadlased, ning mingit turistidele mõeldud infrastruktuuri, nagu asfaltteed, hotellid või isegi sadam, ei ole. Lisaks võib turistide laev randuda vaid ühes kindlas kohas ja telkima peab kohe sealsamas rannal,» räägib Anneli.

Kuna saar asub väga kaugel põhjas, võib telgile tuulevarju pakkuvast metsatukast vaid unistada. Aga see ei tähenda, et seal puitu poleks – vastupidi, ajupuud on rannas kõvasti, kuid see on umbes sajandi eest Siberi palgiparvetajate käest plehku pistnud. Ja nagu tänapäeva maailmas paraku kombeks, on vulkaani laavast tekkinud musta värvi liivaga rannale uhutud ka omajagu plastprahti.

Musta liivaga rand ja Siberi ajupuud Jan Mayeni saarel. Foto: Anneli Alekand

Mis puudutab hooneid, siis on 17. sajandi Hollandi karusnahaküttidest maha jäänud mõned varemed ja hauad. Veidi on alles ka 1882. aastal saarel talvitunud Austria teadlaste baasist ning inimtekkeliste vaatamisväärsuste nimekirjale saab panna kaks punkti kahe Saksa lennukivrakiga Teise maailmasõja päevilt: «Kõik muu saarel on kas niiske ja vetruv sammal või siis kaljud.»

Täitsa töökorras vulkaan

Peale saart mööda ringi tosserdamise püüavad turistid tavaliselt vallutada Beerenbergi-nimelist – ja viimati 1985. aastal pursanud – vulkaani, et sealt siis vaadet imetleda. Tegemist pole mingi jalutuskäiguga pargis: esiteks tuleb randumiskohast päev otsa vulkaani poole matkata, öö hakul kohale jõudes magada paar tundi lageda taeva all, otse samblal, ja kell kolm öösel alustada tipu vallutamist.

Beerenbergi vulkaani vallutamine. Foto: Anneli Alekand

Sestap ei maksagi imestada, et peale giidi jaksas kaheksast turistide laeval olnud inimesest vulkaani vallutamisele mõelda vaid kaks. «Kui olime tippu jõudnud, hajusid pilved ja nägime 2277 meetri kõrguselt lahte, kus seisis meie purjekas. Sealt ülevalt tundus saar väga väike, sest kuigi matkasime poolteist päeva, nägime igast küljest ookeani,» meenutab Anneli.

Kuna Jan Mayen asub Arktikas, katab vulkaani aasta läbi liustik, mis on täis jäälõhesid. «Üks neist oli selline, et vastaskallas oli mul üle pea ja nende vahel laius sügavik. Giid läks sealt esimesena üles ja lõi oma kirka teistele jalatoeks jäässe kinni. Astusin minagi üle lõhe, toetasin jala kirkale ning lõin ka enda kirka jääpanka. Selle käigus mu jalg libises ja jäin sügava jäälõhe kohale rippu, ühe käega enda kirkast kinni hoides. Mõttes olin juba valmis auku kukkuma, aga minu selja taga olnud inimene juhendas, kuhu peaksin jala toetama, ja siis rebisin end lihtsalt käte jõuga välja. Kuna tegu oli mäega, pidin veel tükk aega üles ronima, et mitte lõhesse tagasi libiseda,» meenutab Alekand liigagi huvitavaks kujunenud osa matkast.

Beerenbergi vulkaani jäälõhedega liustik. Foto: Anneli Alekand