Aafrika päevik: saamatu Uberi-juht jättis meid pimedasse metsa

Vaimustus ööbimiskoha kaunite vaadete üle asendus õudusunenäoga. Foto: Erakogu

Aafrika taksojuhid kalduvad paratamatult äärmustesse – leidub nii neid, kes oma piinliku püüdlikkusega konkureeriks justkui aasta taksojuhi tiitlile kui neid, kes lubavad sind poole sõidu pealt ise rooli, sest selgub, et nad tegelikult autot veel väga hästi juhtida ei oska, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.

Kui Eesti standardite kohaselt peab taksojuht ka autoga sõita oskama, siis siin liiga suurt survet juhtidele ei avaldata, sest eks ole tahtmine kõige olulisem ning küll need oskused ka ühel päeval järele jõuavad. Nii on elukaaslane kohanud taksojuhti, kes alles õppis autosõitu, samal ajal kui kõrval istuv sõber teda juhendas ning sel nädalal õnnestus meil sattuda olukorda, kus elukaaslane pidi ootamatult ise rooli istuma, sest korduvalt auto välja suretanud juht ei saanud enam kohalt liikuma.

Taksosõit, mis pani mind järjekordselt vanduma ja tõotama, kuidas mina Aafrikas enam taksosse ei istu, sai alguse meie pahaaimamatust valikust ööbida Kaplinna külastades mäe otsas asuvas idüllilises külalistemajas. Kuigi minu peast käis kohale jõudes korraks läbi mõte, et mäe otsa sõitmine on taksojuhtidele tüütu, ei kuulnud ma neilt päevade jooksul aga ühtegi nurinat ning ka minibussi juhil õnnestus meid mängleva kergusega mäe otsa viia. 

Ööbimiskoht mägedes pakkus küll palju silmailu, kuid osutus taksojuhtide jaoks tüütuks. Foto: Erakogu

Nii ei osanud ma kartagi, et viimasel õhtul õnnistab Uber meid juhiga, kes pärast sujuvat sõitu korrapealt õnnetult auto keset mäge välja suretab ning kohe kuidagi enam liikuma ei saa.

Kuna olen ise arvatavasti üks Eesti halvimaid autojuhte, tundsin piiratud sõiduoskusega noormehega vaid suurt ühtekuuluvustunnet ning ühtegi kommentaari liikumatu auto kohta tegema ei hakanud. Kui aga pärast lugematul hulgal juhi pingutusi kohalt ära saada olime ülespoole liikumise asemel vaid jõnksudes allapoole vajunud, tekkis paratamatult juba kahtlus, et viga võib olla hoopiski suitsupilve alla mattunud autos. Kuna tegemist polnud ka üldsegi mitte järsu mäega, vaid pigem künkaga, millel luksuslikult lai tee, ei mahtunud mulle lihtsalt pähe, et viga võiks tõesti autojuhis olla.  

Vaatamata minu algsele solidaarsusele muutus pilkases pimeduses järk-järgult allapoole veerev auto juba kergelt öeldes hirmutavaks ning nii pakkus elukaaslane taksojuhile abi, lubades ise mäest üles sõita. Noormees ei teinud seepeale aga teist nägugi ning jätkas ebaõnnestunud katsetega, vajudes lõpuks teeäärsesse põõsasse. Seepeale proovis elukaaslane uuesti juhile mõistust pähe panna ning seekord nõustus juht ka autost välja tulema.

Kahjuks või õnneks tuli välja, et viga autos seekord ei olnud – elukaaslane sõitis autoga veidike edasi, pööras auto ümber, et taksojuht tagasisõidul endale liiga ei teeks ning nii lasime taksojuhil minna, otsustades viimased paarsada meetrit ise mäest üles kõndida.   

Ideaalis oleks ebameeldiv vahejuhtum võinud lõppeda seal, kuid kohe, kui taksojuht silmapiirilt kadus, avastasime, kuidas lisaks juhtimisoskusele oli noorhärral probleeme ka pimedas orienteerumisega.  

Nii leidsime end küll õige mäe otsast, kuid õnnetult täiesti vale tee pealt. Kui algul piirdus minu mure elusalt taksost välja saamisega, siis nüüd pidin ma veel leppima faktiga, et olen keset ööd pimedas Aafrika metsatukas, kus ka GPSist mingisugust tolku ei ole. Õnneks leidsime aga vaevarikkalt taksoga üles sõidetud teed pidi tagasi alla minnes kiirelt õige teeotsa ning alustasime taas oma matka üles.

Mäest üles rühkides ei jõudnud ma puhtfüüsiliselt kogu olukorra üle ka viriseda ning nii piirdus minu kehva tuju väljaelamine vaid paari toriseva etteheitega elukaaslasele. Minu kannatuste tipuks jooksis meile võõraste õuelt läbi jalutades vastu suur majavalvurist koer, kes osutus küll kehvaks valvuriks ning pärast paari paid rahulikult meist maha jäi.

Hommikuvalguses nägi naabrite koer juba tunduvalt väiksem ja sõbralikum välja. Foto: Erakogu

Kuigi pärast seda ööd polnud mul vähimatki soovi taksode lähedusse sattuda, ei saanud ma tagasi koju Johannesburgi jõudmiseks taksoteenuseta kuidagi läbi. Nii püsis hinges vaid lootus, et ehk sel korral naeratab meile õnn rahuliku eestlasliku taksojuhiga, kes püsiks lihtsalt vait ja viiks meid turvaliselt punktist A punkti B.

Seda muidugi tulutult – sel korral ristusid meie teed hüperaktiivse noore aafriklasega, kes müüks arvatavasti pigem oma hinge saatanale, kui laseks sõidu ajal jutuvool katkeda. Nii üllatas noormees meid esialgsete jututeemade lõppedes juba originaalsemate küsimustega: näiteks sellega, mida meile süüa meeldib ning kui tihti me autoga sõidame. Kui noormees märkas, et ka see väsinud ja külmade eestlaste südameid ei sulatanud, pakkus ta viimases hädas meile komme.

Lennujaama jõudes tormas poole tunni eest kohatud taksojuht meid ära saatma kirglikumalt kui pikaaegsed sõbrad – mees surus meie kätt, tänas meid koos veedetud aja eest ning palus kindlasti temaga jälle ühendust võtta, kui meil Kaplinnas taksoteenust vaja peaks minema. Kui Eestis oleks ma kahtlustanud, et tegemist on lihtsalt narkojoobes taksojuhiga, siis siin pean ma leppima faktiga, et kohalikud ongi rahuliku eestlase jaoks nii mõnigi kord lihtsalt liiga intensiivsed.