Aafrika päevik: süütu palve pilti teha lõppes maailmakuulsa kaevanduse töö takistamisega

Kui Euroopas oleks vastuvõetamatu olukord, kus turistigrupp segab kaevanduse tööd, siis siin on turist kuningas ning giid valmis parima pildi nimel kasvõi maailmakuulsa kaevanduse tööd takistama, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav ajakirjanik Heelia Sillamaa.

LAV on lisaks veinile tuntud ka siin leiduvate vääriskivide poolest. Nii oleks patt jätta Johannesburgis elades külastamata maailmakuulus Cullinani teemandikaevandus.  Siit on muuhulgas leitud maailma suurim teemant, mis kuulub Ühendkuningriigi kroonjuveelide hulka.

Vaatamata uhkele reklaamjutule, ei julgenud ma oma ootusi kõrgele seada. Tegemist on ühe korraliku turistilõksuga, kuhu pääsemiseks tuleb juba nädalaid ette aeg broneerida ning kuidas saakski üks kaevandus teistest nii väga erineda?

Õnneks hakkan ma juba vaikselt üllatusi täis Aafrikaga leppima ning ei kurvastanud mõistes, et ka seekord pean oma sõnu sööma. Lihtsast kaevandustuurist, mida ma siiani alati igavaks pidanud olen, sai üks meeldejäävamaid ekskursioone minu elus.

Kui üldiselt olen ma harjunud liigagi entusiastlike giididega, kes ebaõnnestunud naljadega turistidele muljet avaldada proovivad, siis seekord osutus minu giidiks 80-ndates härrasmees, keda klassikaliseks rõõmupalliks nimetada ei saa. Tegemist on mehega, kes pool oma elust selles samas kaevanduses töötanud ning ka pärast pensionile jäämist teemanditest eemale jääda ei suutnud.

Nii otsustas südikas vanahärra välja teenitud puhkuse asemel meelelahutajana kaevandusse edasi jääda. Selle üle peaks turistid vaid rõõmustama, sest ilma temata poleks ekskursioon pooltki nii ehe kogemus.

Juba ringkäigu alguses saab selgeks, et mees oma kunagisest ülemuse rollist hea meelega lahti ei laseks ning nii suhtub ta turistidesse ninnu-nännutamise asemel täie tõsidusega. Vanahärra käsib meil kiirelt ja korrektselt varustuse selga panna ning vähem uimerdada.

Sealjuures on märkimisväärne, et varustuse selga panemine ei tähenda sealses kaevanduses klassikalist «paneme Facebooki piltide jaoks siis kiivrid ka pähe» tegevust, vaid selga tulebki panna kaevuri täisvarustus - kombensioon, paksud sokid, saapad, kiiver, kott, pealamp ja hapnikuaparaat.

Maa alla ilma õige varustuseta ei lasta. Foto: Grete Vahtakand

Ja see pole ei esimene ega viimane olukord, kus turistidele erandeid ei tehta. Ka sõit 700 meetri sügavusele maa alla leiab aset külg-külje kõrval kaevuritega lifti jagades. Samal ajal on meie giid otsustanud aga uudishimulike turistide asemel hoopiski endiste kolleegidega vestlusesse astuda ning pöörab meile tähelepanu vaid selleks, et selgitada, kuidas tema on pooled liftis viibivad mehed välja koolitanud.

Lifti jagatakse kaevuritega. Foto: Grete Vahtakand

Millegi pärast meeldib talle neid endisi õpilasi ka jõuliselt togida ning nii jääb mulle kõrvaltvaatajana arusaamatuks, kas tegemist on suure kiindumuse või tülinorimisega. Kuna endiste alluvate näolt ma suurt vaimustust välja ei loe, kujutan ette, kuidas nad toriseva ülemuse lahkudes rõõmust juubeldasid, selleks, et siis paari nädala pärast pettunult avastada, kuidas mees on tagasi ning seekord on tal kaasas ka kari tüütuid turiste.

Kui üldiselt viiakse kaevandustes turiste tühjadesse käikudesse, siis Cullinanis avaneb liftist väljudes meile sootuks teine vaatepilt - käimas on tõsine töö. Masinate ja kaevurite vahel ringi jalutades ei tuleks mulle üllatusena, kui mõni segaduses ülemus käsiks meid kaevuriteks pidades kiirelt tööle hakata.

Töölised ise end meie kohalolekust häirida ei lase. Sama ei saa öelda meie giidi kohta, kes räägib minimaalselt ning lisaküsimused ajavad teda vaid närvi. Paratamatult jääb mulje nagu eelistaks ta üksinda kaevanduses jalutada.

Huvitaval kombel läheb muidu tõsine mees aga särama minu soovi peale suure masina ees endast pilti teha. Nii soovitab ta heatujuliselt paremat pildistamiskohta ning võtab enda missiooniks, et ilma ehedate piltideta me kaevandusest ei lahku. Äkitselt inspireeritud giid hakkab süüdimatult noori masinajuhte keset tööd peatama ning sunnib neid siis turistidele poseerima, ise sealjuures rõõmsalt pildile hüpates. Vaadates tööliste õnnetuid nägusid, mõistan, et turistide tee peale jäävad kaevurid vääriksid selle modellitöö eest ka lisapalka.

Giid (keskel) peatab töölisi, et nad turistidele poseeriksid. Foto: Grete Vahtakand

Pärast maa-alust ringkäiku lastakse meid tagasi päevavalgusesse ning suunatakse kohe sujuvalt teemantipoodi. Kuigi ma pole Humana kilekotiga Gucci poodi sattunud, siis ma usun, et see on umbes sama tunne, mis määrdunud kaevurikostüümiga teemantipoes viibida. Vaatamata minu ponnistustele teha nägu nagu ma tõesti kaaluks teemantite ostmist, ei kujuta ma kohe kuidagi ette, kuidas keegi leiaks kaevurikostüümis peeglisse vaadates, et see tuhande eurone kaelakee sobib tema riietusega suurepäraselt ja tuleks seetõttu ka koheselt ära osta.

Kummikud ja saapad tuleb uute turistide jaoks jälle puhtaks pesta. Foto: Grete Vahtakand