Aafrika päevik: veiniklubi annab vabanduse end teisipäeviti vanuritega purju juua

De Wetshof'i turundusjuhi Bennie Stipp'iga veiniklubis. Foto: Erakogu

Kui eestlastele on hingelähedane viin, siis aafriklased ei saa läbi veinita. Nii on veiniteemadel vaikimine kohalike silmis patt ning piinlike olukordade vältimiseks otsustasin ma kiiremas korras veiniklubiga liituda, kirjutab Lõuna-Aafrika Vabariigis elav Heelia Sillamaa.

Andes endale aru, et minu teadmised veinist piirduvad vaid kuival ja magusal vahet tegemisega ning reede õhtuti otsustan ma soodsaima Chardonnay kasuks, tundus siinse veiniklubiga liitumine mulle eluliselt olulise otsusena. Riigis, kus vein on tähtsam kui vesi, on veinivõhikuna seltskonnas viibimine riskantne. Kui siiani olin vestlusi veinitrendidest suutnud vältida, siis pikalt ma oma õnnega riskida ei julgenud.

Kahjuks ei ole ma aga Eestis elatud aja jooksul jõudnud ei viina- ega veiniklubisse ning seetõttu polnud mul õrna aimugi, mida ühelt professionaalselt alkoholiõhtult oodata. Juba õhtu algus tõestas, et minu eelarvamus veiniklubist oli väär - ukse peal tervitasid mind kardetud üleolevate ülikondades härrasmeeste asemel igati sõbraliku olekuga klubiliikmed ning pimeda veinikeldri asemel toimus koosviibimine heledates golfiklubi ruumides.

Julgustuseks ulatati mulle kätte ka paberileht, millel kirjas kõikvõimalikud sõnad, millega veine kirjeldada - mis nii viga veine kommenteerida, kui spikker ka olemas!

Minu entusiasm haihtus aga hetkega, kui otsustasin paberilehele pikema pilgu heita. Loogiliste omadussõnade asemel vaatasid mulle vastu sõnad velvetine ja monotoonne. Kuidas saab üks vein olla velvetine ja monotoonne? Mis juhtub siis, kui ma pean kõigi ees veini kommenteerima ning nende arvates lihase veini kohta hoopiski siidine ütlen? Mis siis, kui ma neid keerulisi sõnu üldsegi hääldada ei oska?

Hulk pabereid ja raamat, mis peaks veinide hindamise kergemaks muutma. Foto: Erakogu

Õnneks ei jäänud minu segaduses pilk märkamata minust üle laua istuvale vanemale naisele, kes pakkus lahkelt oma abi, selgitamaks mulle, kuhu ma üldse sattunud olen.

Veiniklubi töötavat tema sõnul nii, et iga nädal käib mõne kohaliku veiniistanduse ekspert klubiliikmetele rääkimas oma veinidest ning samal ajal saavad kohalolijad neid maitsta ning hinnata. Jutukas naisterahvas lohutas mind, et valesti ei saa veinide kohta öelda ning küll ajaga tuleb oskus maitsetes ka peenemaid nüansse märgata.

Öelda selle kohta veinide maitsmine oli aga särava proua poolt kergelt öeldes alavääristav - tegemist on pigem viisaka vabandusega end teisipäeva õhtul purju juua.

Kui algselt eeldasin, et klaasidesse pannakse ühe lonksu jagu veini ning seejärel sülitatakse see välja, siis selle asemel valati maitsmisklaasid julgelt täis. Lauale pandud ämbritele jäi seekord kõigest õnnetute dekoratsioonide roll. Naiivse uue tulijana ei hakanud ma sealjuures oma peaga mõtlemagi ning valasin vanade olijate järel julgelt klaasid täis.

Pärast neljandat klaasi saabus lõpuks arusaamine, et päris nii see maitsmine vist ikka käima ei peaks, sest ühelgi Chardonnay’l ma enam vahet teha ei osanud. Pärast kaheksat klaasi olin ma endale juba sujuvalt leidnud uued pensionäridest sõbrannad, kes lubasid mind nädalavahetusel endaga välja kutsuda.

Mina võtsin muidugi kutse ka hea meelega vastu, sest Tallinna ühistranspordist tuttavate torisevate mammidega veiniklubi pensionäre võrrelda ei saa. Siinsed krapsakad prouad näevad välja nagu oleksid nad veel kuldses keskeas, virisemise asemel on neil alati naeratus näol ning õhtu lõpuks lubavad nad veel naljatledes sinult elukaaslase üle lüüa.

Kõige tipuks kihutavad need samad pensionärid koduteel noortest mööda uhke kabrioletiga. Sellistest pensionäridest võiks kohe päris ausalt mu sõbrad saada.

«Ära muretse, ma tegelikult ei löö sinult elukaaslast üle!» Foto: Erakogu

Minu vaimustus säravate pensionäride üle kahjuks küll järgmist hommikut lihtsamaks ei muutnud ning nii pani lõhkuv pea vaid omaette korrutama, kuidas veiniklubisse ma oma jalga enam kunagi ei tõsta.

Paari päeva pärast oli mul aga põrguvalu meelest läinud ning nii leidsin end juba järgmisel nädalal uuesti maitsmisklaaside taga istumas. Tõsi küll, sel korral tegelesin ma päriselt veinide maitsmisega, mitte joomisega - vaatamata mõistmatutele pilkudele, valasin klaasidesse täpselt ühe lonksu jagu meelemürki. Tänu sellele muutus veiniklubi ürituseks, mida ka hommikul hea sõnaga meenutada.

Nädalaid hiljem julgen seda sama pensionäride veiniklubi nimetada juba enda nädala tipphetkeks. Kuna suurema osa ajast veedan ma üksinda kodus töötades, tekib mul paratamatult suur suhtlemisvajadus. Sealjuures pole kohvikus võõrastega vestlusesse astumine endiselt minu teema ning seetõttu on pensionäridega nii veini kui muudel elulistel teemadel rääkimine heaks võimaluseks kodust välja saada ja sealjuures ka midagi õppida.

Nii mõnigi neist on tegelenud veinide maitsmisega juba aastakümneid ja seega panen nende õpetussõnad hea meelega kõrva taha. Muidugi vaid selleks, et siis kunagi Eestisse tagasi kolides veel aastaid sõpradele pideva veinidest targutamisega närvidele käia.