Tätte reisikiri: pikk pidu banaanide eest

Elupilt köögist: saare peremees keedab kaheksajalga kookostulel ja kookospiimas. Foto: Jaan Tätte

Kohustus kodus tööd teha tekitab kaunil maal kaastunnet, kuuleb Jaan Tätte ümber­ilmareisil.

6. mai. Kolm päeva veetsime Fakarava atollis, kus keskendusime põhiliselt veealusele maailmale. Juba ankrut sisse lastes saime aru, et kalu on siin rohkem kui kuskil mujal. Panime maskid ja torud valmis, et minna ujuma, kui ümber laeva hakkas tiirutama paarkümmend haid. Enam ei kiskunud kuidagi vette.

Saarel on väike sukeldumisklubi ja otsustasime minna akvalangidega vee alla. Meid viidi paadiga atollirõngast välja ja nõnda oli mugav koos tõusuvee hoovusega 25 meetri sügavusel atolli sisse liuelda.

Esimene hetk vee all oli päris ehmatav, sest nüüd oli haisid meie ümber tiirutamas sadu – mõned samad väikesed, keda varem nägime, aga oli ka päris korralikke hallhaisid. Nagu meile lubati, ei rünnanud nad tõepoolest inimest, ja sellest saime lõpuks julgust ka oma paadi ümber koos haide ja muu kalauputusega ringi ujuda.

Kahjuks ei saa seda liigirikkust ja imelisi värvikombinatsioone kuidagi sõnadesse panna. Kangaloojad võiksid vahel vee all ringi vaadata, iga kala värvigammast saaks ahhetamapaneva kleidi või kardina.

Peeter Rebane oli kusagilt lugenud, et läheduses on Toau-nimeline atollike, kus elab vaid kaks perekonda, kellest üks hea meelega meiesuguseid meresõitjaid kostitab. Võtsimegi suuna sinna. Kohale jõudes rõõmustasime, et olime atollis ainus laev.

Eks merel ole samamoodi nagu matkal, et ei taha oma telki võõra telgi lähedale panna, vaid otsid privaatsust. Siinkandis see eriti raske pole, sest kohtame väga harva mõnda teist jahti.

Imekiire kalapüük
Nägime juba kaugelt, et pererahvas oli meid märganud ja hakkas maja ees pikka lauda pühkima. Maja asus kaldast kümne meetri kaugusel. Nii kui olime jala maale saanud, algas pidu, mis kestis kaks päeva. Kõigepealt küsiti, kas ja millist kala me süüa tahame. Seepeale sõitsime koos peremehega tema paadis kalale. Oli küllalt kiire, sest päike hakkas loojuma.

Valmistusin pikemaks kalaretkeks, aga tegelikult tähendas kalapüük seda, et peremees mürgeldas viis minutit odaga vee all ja kala saime rohkem kui süüa jaksasime. Lisaks oli veel üks kaheksajalg, üks kookoskrabi ja mingi tundmatu suur krabi. 200-liitrisest naftavaadist valmistatud grill laoti ääreni kookospähkli koori täis ja algas täiuslik kokkamine.

Oleme mereande söönud igal pool ja igat moodi, aga see pere oli lihvinud oma oskused täiuslikkuseni. Jäigi natuke arusaamatuks, kuidas nad seda kõike tegid, samal ajal meile ukulelet mängides ja lauldes ja oma elust pajatades.

Eriti meeldejääv oli kaheksajalg, mis kipub alati jääma veidi sitkeks, aga nemad keetsid seda paar tundi pajas tugeval tulel, siis vahetasid vee kookosmahla vastu ja keetsid veel natuke. Ma ei kirjutaks siin sellest, kui see poleks olnud nii tohutult maitsev. Sama lugu krabide ja kaladega.

Rumm meeldis neile ka ja nõnda jätkus kauneid laulukesi pea hommikuvalguseni. Kui nad oma lugusid rääkisid, naersid ise südamest ja vehkisid kätega nagu väikesed lapsed. Väga toredad saareelanikud!

Jäi meelde kurb lugu nende naissugulasest, kes abielludes läks elama mingile saarele, kus on mulda ja kus tegeldi põllumajandusega. Atollid koosnevad tavaliselt kiviklibust, vett kastmiseks pole ja nõnda ei kasvata nad enese tarbeks midagi. Kogu vajalik söök tuuakse suuremate saarte pealt, sinna omakorda Uus-Meremaalt, Hiinast või Prantsusmaalt.

Aga see nende vaene sugulane pidi hakkama tööd tegema ja põldu harima – ja seda juttu rääkides läksid perenaisel silmad natuke märjaks. Siis ta küsis, kas meie peame ka oma kodumaal tööd tegema, ja kui kuulis, et peame, ohkas kaastundlikult, oli mõne aja vait ja vaatas kaugele merele.

Kaks päeva nende kulul elamist läks meile maksma vaid ühe banaanikobara ja odava restorani lõunasöögi hinna. Aastas käib nende juurest läbi üle saja purjeka ja külalisteraamatu järgi otsustades on kõik lahkunud sealt sama emotsioonirohkelt nagu meie. Eks see kõik tuleb mulle natuke tuttav ette minu enda kodust oma saare pealt.

14. mai. Liikusime edasi Tahiti poole. Meri oli väga imelik. Tuult peaaegu polnud, aga suured 6–7 meetri kõrgused lained veeresid meie alt läbi ja loksutasid parasjagu. Saime aru, et miski on need lained liikuma pannud. Varsti jõudsimegi tuule kätte. Võtsime sisse esimese rehvi, siis teise, aga kiirus jäi ikka üle kümne sõlme ja lained loopisid meid nagu tahtsid.

Tuult oli kohati üle 20 m/s. Tahitile jõudsime sügavas öös puruväsinult ja üle pika-pika aja ka külmetavana. Sooja oli küll öösel 26 kraadi, aga kõva tuul ja lainete pritsimine suudavad sind ikkagi maha jahutada.

Tahitil tegime kolm päeva laevatöid. Kuna olime sadamas, küürisime kogu laeva kaldavett kasutades nii seest kui ka väljast, tegime mootorihooldusi ja muud vajalikku. Pesime pesu, pesime iseennast ja pärast kolme tööpäeva oli hetkeks päris puhas tunne.

Kaunid väikesaared on meid pisut ära hellitanud ja nii ei võtnudki me Tahitil ette mingeid matku, kuna saar tundus liialt turistiderohke ja üleasustatud. Pealegi olime matkamiseks liialt väsinud. Sadama restoranis sõime kolmel õhtul brüleekreemi, mis oli väga hästi valmistatud, aga kui Euroopas serveeritakse seda sõrmkübaras, siis siin pakuti süldivormis. Kõva kõhutäis. Laeval tekib nagu sõjaväeski suur magusavajadus, kuna magustoite me siin ei valmista.

Nüüd liigume tuulevaikuses Morea saare poole. Varjus on +35 kraadi, meri on peegelsile, pardal uued vahetusmehed: Margus Vanaselja, kes räägib huvitavaid lugusid väntvõllidest ja nookuritest, ning Sten Tikk, kellel on oma saareke kuskil Võrtsjärvel ja kes seega peaks olema oma mees, aga kuna minu nimi on talle tundmatu, siis ma temast pikemalt ei räägi. Vaatame, mis neist saab.