Aafrika päevik: ärkasin kärgatuse peale, mis kõlas kui pomm

Heelia Sillamaa
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: JUAN MABROMATA/AFP/Scanpix

Eesti äikesetorm kõlab Aafrika kõuemüra kõrval kui kutsika klähvimine.

Kuni eelmise nädalani olin Aafrika äikesetormidest kuulnud vaid elukaaslaselt, kelle sõnul pidid need siin maailma lahedaimad olema. Inimlikult eeldasin ma, et sõna lahe kasutatakse sihtotstarbeliselt ja seetõttu ei hakanud ma pikemalt sel teemal peatuma. Kui ma aga ühel ööl kabuhirmus ootamatu kärgatuse peale üles ärkasin, oleks mulle viimase asjana tulnud pähe mõte: «wow, see siin on lahe!»

Elades linnas, kus juttude järgi toimuvad igaöised tulistamised, läheb unesegaselt paar sekundit aega mõistmiseks, et ohtu pole ning hirmsa lärmi tekitajaks on lihtlabane loodusnähtus. Ma ei olnud varem kogenud äikesetormi, mille vibratsiooni oli ka toas tunda.

Paratamatult jäi tunne, nagu äike oleks aru saanud, et kartlik Eesti neiu on tema valdustesse sattunud ning nii vaibus kõuemüra üsna peatselt pärast minu ärkamist. Seda muidugi vaid selleks, et poole tunni pärast, kui mina taas sügavat und nautisin, uuesti ja veelgi valjemalt oma kohalolust märku anda. Jällegi olin ma ehmatusest püsti ja ootasin, et loodus maha rahuneks. Valju müra peale oli üles ärganud ka naabrite imik ning nii sain terve öö nautida seda «lahedat» äikesetormi lapse nutu saatel.

Minu tahtest sõltumata on minust Johannesburgis elades saanud naabrilapse anonüümne kaasvanem – ärkan igal õhtul solidaarselt vastse ema ja isaga iga pisema nutu peale üles. Nimelt puudub paljudel majadel konditsioneer ning suvekuumuses on kogu linn avanud kõikvõimalikud aknad ja uksed. Minu magamistoa aken sattus kohakuti olema just noore pere omaga.     

Vaatamata sellele on siinne kuumus, millest Eestimaal vaid unistada võib, üle ootuste meeldiv. Kuna Johannesburg asub sisemaal, on siinne õhk väga kuiv. Tänu sellele on kuumakraadid palju paremini talutavad, kui mõnes troopilisema kliimaga riigis.

Õhu kuivust olen omal nahal kõige paremini märganud peeglisse vaadates. Loomulikud lokid, mis Eestis minu igapäevaseks ehteks olid, on siin jäljetult kadunud. Viieteistaastane mina, kes puberteediea ebakindlusest igal hommikul püüdlikult juukseid sirgendas, oleks minu peale kindlasti väga kade.

Samuti on põhjust kadedust tunda kõigil, kes raiskavad mitusada eurot kuus solaariumi külastamise peale. LAVis valitseb igavene suvi ning põhjamaalt pääsenud inimesele omaselt proovin ma vapralt iga päev kas või paar minutit tasuta päikesekiiri püüda.

Lõputu suvega käivad kaasas ka lõputult kaunid päikeseloojangud.
Lõputu suvega käivad kaasas ka lõputult kaunid päikeseloojangud. Foto: Erakogu

Vastupidiselt minule kannavad kohalikud aga valget nahka uhkusega ning üldiselt päevitamist ei praktiseeri. Ka mustanahalised päikese vastu teab mis vaimustust üles ei näita – nii jalutavad paljud neist päikese eest varjudes ringi vihmavarjuga.

Lisaks vihmavarjudele soetavad kohalikud kuumakaitseks enamasti valget värvi autosid. Nii näeb tänavapilt võrreldes Eestiga välja palju igavam – paar üksikut julget punast autot saja valge hulgas.

Johannesburgi tänavad on täis valgeid autosid.
Johannesburgi tänavad on täis valgeid autosid. Foto: Erakogu

Olgu auto mis värvi tahes, päeva lõpuks aitab kuumuse vastu kõige paremini ikkagi karastava basseini ääres pikutamine. Nii tundsin ka mina ühel hommikul pärast suplust murule heites, kuidas enesetunne muutub aina paremaks – vaikust kaunistas vaid linnulaul ning päike paitas selga. Üle keha jooksvad sipelgad tõid kaasa toredalt nostalgilise tunde – nagu pikutaks Hiiumaal vanaema hoovis.

Ainult et silmad avades ei vaadanud mulle vastu armsalt nostalgilised sipelgad, vaid koledad prussakataolised kombitsatega putukad. Säilitasin eneseväärikuse ja pakkisin kiljumise asemel kiirelt asjad – edaspidi jään ma aia asemel turvalisele rõdule päikest nautima.

Vaatamata esialgsetele raskustele hakkan ma vaikselt juba harjuma faktiga, et minu elus on nüüd palju kirjum loomariik. Kui väikese armsa sisaliku vastu, kes minu salatilehtedesse kodu otsustas rajada, pole mul midagi, siis olukord, kus ma ei saa avalikku tualettruumi kasutada, sest selle on vallutanud suur ja hirmus sisalik, paneb igatsema Eestimaa rahulikku loodust.

Suuri ja uhkeid sisalikke võib Aafrikas märgata tihti.
Suuri ja uhkeid sisalikke võib Aafrikas märgata tihti. Foto: Grete Vahtakand

Seevastu päevad, mil mulle jalutavad linnast välja sõites vastu kaelkirjakud või märkan keset suurlinna ringi jooksvaid jäneseid, kaaluvad ebameeldivad kogemused igati üles.

Kaelkirjak teed ületamas.
Kaelkirjak teed ületamas. Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles