:format(webp)/nginx/o/2017/04/11/6539249t1h72ab.jpg)
Alska lõunarannikut raputas eile hommikul tugev maavärin mangituudiga 7,9, Kodiaki saarel registreeriti maavärin magnituudiga 8,2. Aga meie lugejal on ehk põnev teada, et 19. sajandil valitses seda piirkonda oma kubernerist abikaasa prouana Eestist pärit Lisinka von Wrangell.
Roelas 6. jaanuaril 1810 sündinud Elisabeth oli esimene, kes reisis Alaskale kui kuberneri naine ja sai ühtlasi koloonia esimeseks leediks. Talle järgnes kaheksa kubernerinaist, kuni Alaska müüdi 1867 USA-le. Naine esindas seal Vene impeeriumi, aga polnud etniline venelane, isegi mitte õigeusklik. Kui Elisabeth seitse aastat hiljem koju tagasi jõudis, oli ka maakerale tiir peale tehtud.
/nginx/o/2017/04/11/6539241t1h5b7e.jpg)
Alaska oli Vene impeeriumi kõige idapoolsem ja ainus meretagune koloonia. Esimene püsiv Euroopa asustus rajati 1784 just Kodiaki saarele.
Elisabeth jõudis koos oma abikaasa Ferdinandi ja nende rännakul sündinud imikuga läbi Siberi Novo-Arhangelskisse 26. septembril 1830. Esimene mulje koloniaallinnast oli nii positiivne, et Elisabeth ei lasknud end morjendada kehvadest majadest ja halvast kliimast. Pikkadel perioodidel olid seal elutingimused muidugi rasked. Pehme kliima oli pime ja tuuline. Sadas palju ja taevas oli hall ning kaetud madalate pilvedega. Vaid kolmandikul aastast võis näha pilvitut taevast.
Koloniseerimise missiooniga kuberneriproua
Elisabeth haarati koloniseerimise missiooni – ta hoolitses kohalike laste õpetamise eest, oli hõivatud heategevustööga, püüdis juurutada euroopalikke tavasid. Üldiselt oli see tahumatu ja meestekeskne ühiskond. Nagu kõik äärealade kommuunid, oli ka Sitka täis mehi, kes jõid, mängisid hasartmänge ja kellel oli kohalike naistega palju vaba läbikäimist.
Linnakeses elas umbes 1200 inimest, neist 500 eurooplast – peamiselt baltisakslased, venelased ja soomlased. Kogukond jagunes kaheksasse sotsiaalsesse klassi, alates madrustest ja dokitöölistest kuni kubernerini. Kompanii juhtivad töötajad koos naistega käisid kuberneri juures lõunat söömas. Nad elasid tavaliselt omaette korterites ja neile oli ette nähtud küllalt suured kogused alkoholi ja küünlaid.
Kuberneriprouat aitas oma tunnete ja mõtete kirjapanemine päevikusse. See oli tolle ajastu psühholoogiline teraapia ja eneseabi naistele. Elisabeth asus juurutama euroopalikke rituaale ja tavasid – tema kodu sisustus viitas läänelikule tsivilisatsioonile.
Esimene talv Alaskal oli pehme. Elisabeth imetles kubernerimaja aknast lumiseid mägesid. Kevad oli naise meelest eriti jõuline. Puud olevat küll samad, mis kodus, kuid nad kasvavat nii hiigelsuurteks, et neid on raske ära tunda. Kõik oli kas roheline või õitesse uppunud. Oma rajatud aiaga ei läinud tal eriti hästi ja ta kutsus Peterburist aedniku, et järgmisel aastal paremini õnnestuda.
Elu Alaskal ilma traditsiooniliste etniliste ja kultuuriliste piiranguteta pidi keskklassi aadlinaisele olema šokeeriv kogemus. Kuid Elisabeth oli erinev. Ta nautis seda kõike. Sitka esimese leedina oli Elisabeth eeskujuks kohalikele naistele. Kõik vaatasid tema poole alt üles ja püüdsid jäljendada – nii moes kui käitumises.
Elisabeth võttis oma rolli väga tõsiselt. Tema kodu sai seltskonna südameks ja suhtluskohaks. Lisinka hakkas korraldama balle, maskeraade, teatriõhtuid, lõunaid, piknikke ja viisakusvisiite. Seltskondlikud sündmused järgisid euroopalikke malle. Isegi menüüs püüti järgida, niipalju kui võimalik, kodust kaasa toodud tavasid.
Kirjad käisid meritsi ja posti toodi vaid kord aastas. Elisabeth on kirjeldanud ühes kirjas kodustele, milline ärevus ja emotsionaalsus haaras kolooniat, kui silmapiirile ilmus laev, mis tõi posti. Hiljem, istudes saadud kirjadega oma laua taga, kartis ta neid kaua avada, sest pelgas uudistega kaasnevat emotsioonide tulva ja koduigatsust. Kui ta siis need läbi luges ja halbu teateid polnud, valdas teda kergendus.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)