Bremen kingib sõõmu vabadust

Au ja uhkus: Bremeni raekoda, all vasakul vabadusesümboli Rolandi kuju. Raekoja all on avatud suur õllesaal ja veinikelder. Foto: Verni Leivak

Saksamaa vanas hansa­linnas Bremenis teatakse, kuidas seal leiduvaid väärtusi esile tõsta.

Kes ei teaks vendade Grimmide muinasjuttu eeslist, koerast, kassist ja kukest, kes üheskoos kodust põgenesid! Esimesed kolm pagesid vanaduse tõttu – peremees ähvardas nende elupäevade lõppu kiirendada –, viimane aga supipotti sattumise eest. Lõpp hea, kõik hea, Bremeni linnas leidsid nad uue elupaiga.

See, et umbes poole miljoni elanikuga Bremenit üle maailma just tänu «Bremeni linna moosekantidele» teatakse, näib linlasi endid pisut üllatavat. Nemad on hoopis uhked – ja ei väsi seda pidevalt kordamast –, et nii linna 600-aastane raekoda kui ka vabadust ja sõltumatust sümboliseeriv ligi kuuemeetrine Rolandi kuju on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Mis paneb eestlasi pisut kulmu kergitama: sellesse auväärsesse nimistusse on kantud ju kogu Tallinna vanalinn! Aga Tallinnast – kui seal just keegi käinud pole – ei teata Bremenis suurt midagi. Et Eesti pealinn on Bremenist tunduvalt vanem, et Tallinn ja paljud teised Eesti linnad on samuti vanad hansalinnad, et Tallinn on tänavune Euroopa kultuuripealinn, et eestlased ei kasuta tähestikuna kirillitsat – see kõik tuleb paljudele bremenlastele suure üllatusena.

«Kas teil jalgrattateid on? Kas teil liivarand on? Ah et Eestis on palju saari?» tuleb lisaküsimusi nagu oavarrest. Et talvel saarte vahele isegi jääteid rajatakse, võtab sakslased hämmastusest tummaks ning tekitab neis kiusatuse kõike oma silmaga näha.

Moosekandid toovad õnne
Bremen oskab oma kuvandit tutvustada. Neljast lõbusast loom-moosekandist koosnev skulptuur võtab teid vastu juba lennujaamas pagasilindi keskel. Eri variantides leidub linnas sarnaseid skulptuure muidugi veel, neist kuulsaim see, mille Gerhard Marcks 1951. aastal raekoja külje alla püstitas. Ilma eesli jalgadest kinni haaramata ja suletud silmil miskit soovimata ei lahku siit linnast keegi.

«Just soovisin, et saaksin endale noore mehe,» õhkab üks pensionärist itaallanna. Kuuldes aga, et salasoovist ei tohi kellelegi kõssata, sest muidu see ei täitu, asetab ta nimetissõrme suule ja lisab kelmikalt sosistades: «Ütlesin seda vaid teile!»

Taaskasutus saksa moodi
Kuigi Bremen on suuruselt Saksamaa kümnes linn, ei taju seda põrmugi – pilvelõhkujaid siin pole, trammiga lennujaamast kesklinna jõudmine võtab umbes kümme minutit. Vanalinna keskne osa on suhteliselt kompaktne, paari tunniga jõuab sellele ringi peale teha, ent tuleb endale aru anda, et Teise maailmasõja eelviimasel aastal hävitasid liitlasväed 62 protsenti kogu linnast.

Lisaks juba mainitud raekojale ja selle lähedal sajandeid tegutsevale turule tasub kiigata raekoja-alusesse veini- ja 800 külastajat mahutavasse õllekeldrisse, et saksapäraselt rammusaid roogi nautida.

Ning muidugi üle maailma tuntud, Bremenis pruulitavat Becksi kesvamärjukest lonksata. Seda võib edukalt teha ka linna läbiva Weseri jõe äärsetes tänavakohvikutes või kitsaste tänavatega imekauni Schnoori linnaosa parimateks peetavates restoranides, mille ülakorrust ehivad tihtipeale öökulliaugud. Nimelt kasutati keskajal just nende lindude teenuseid närilistest vabanemiseks.

Lõbustusasutustes valitsev taaskasutussüsteem, õigemini taaramajandus meenutab aga pisut Nõukogude aega. Nimelt kasseeritakse iga õllepudeli või veiniklaasi eest lisatasu, mis hinnakirjas ei väljendu – umbes 50 eurosenti. Tühja taaraga enesestmõistetavalt baarijärjekorras seismine, et raha tagasi saada, tekitab kerget nostalgiat.

Õhtul kiirustavad bremenlased aga kontserdile, sest siinse kuulsaima eestlase Paavo Järvi juhtimisel tegutsev kammerorkester Deutsche Kammerphilarmonie Bremen annab aeg-ajalt ikka täissaalidele kontserte.

Kui aga piletijaht edu ei too, võib alati – kas või esmaspäeva õhtul – sisse astuda kohaliku muusikakõrgkooli džässibaari ning kuulata ja imestada, millise andumusega noored musitseerivad. Õhkkond on sundimatu ja vaba nagu mujalgi linnas – raeplatsil 1404. aastast seisva vabadusesümboli Rolandi mõju on tajutav kõikjal.