/nginx/o/2019/01/14/11714166t1h55b8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/26/7435663t1h87d2.jpg)
Tõeline kultuurišokk on avastada ärgates tilgatud kraanid ning veeta päevi infosulus, teadmata, millal vesi tagasi tuleb.
Aafrika päevik: kogesin ajaloo suurimat veekatkestust (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel ilusal hommikul ärgates avastasin, et meie kodust on kadunud vesi. Kui Eestis on veekatkestused minu mäletamist mööda alati paari tunniga lahendatud, siis tundub, et siin see nii lihtsalt ei käi. Kadunud veest polnud ka pärast tundide möödumist märkigi. Elukaaslase lause peale, kuidas siin võibki vahel paariks päevaks vesi ära minna, suutsin ainult naerda. LAV on mulle end euroopaliku riigina tõestanud ja jutt paaripäevasest veekatkestusest tundus utoopia.
Kuna esmasel uurimisel ei osanud ka maja haldusjuht midagi veekatkestuse kohta öelda, pidasime õigemaks sõita aega veetma kaugemale kaubanduskeskusesse. Vaatamata lootusele, et vesi on vahepeal tagasi tulnud, otsustasime õhtul taas kodu poole liikudes lähtuda põhimõttest pigem karta kui kahetseda ehk võtsime poest kaasa ka kaks viieliitrist veekanistrit.
Koju jõudes vaatasid meile vastu aga needsamad nukralt kuivad kraanid. Sellel hetkel hakkas pikema veekatkestuse nali juba tõsisemaks muutuma. Otsustasin mängu panna oma parimad googeldamise oskused ja hakkasin hoogsalt uurima, kuhu meie vesi on jäänud. Sain kiirelt aru, et siin elades oleksin pidanud juba paar nädalat tagasi hakkama lisaks Eesti uudistele ka kohalikke väljaandeid jälgima. Nüüd hädaga polnud mul õrna aimugi, millised on minu piirkonna asjakohasemad uudisteportaalid ning vaatamata minu pingutustele ei leidnud ma veekatkestusest ühtegi uudist.
Ausalt öeldes tundsin end sel hetkel esimest korda LAVis olles maailmast ära lõigatuna – maja haldusjuht ei tea midagi, meil ei ole ühtegi sõpra kellelt nõu küsida ja kõikvõimas internet on infost tühi. Eestis minuga sellist asja ei juhtuks.
Kuna asi tundus kahtlane, otsustasime kiirelt käia veelkord poes, et endale halvimaks juhuks veekanistreid varuda. Poodi jõudes ootas mind aga ees orkaanieelne vaatepilt – kogu pood oli veest tühjaks ostetud. Kuna limonaadi ja mahlaga hammaste pesust midagi head tulla ei saa, läksime sama targalt tühjade kätega poest välja. Koju jõudes süttis minus aga uus lootuse tuluke, kui nägin naabreid tühjade ämbritega basseini poole kõndimas. Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, et meie aias asub päästev veevaru? Naabritelt saime ka esmase informatsiooni, et suur veetoru oli lõhkenud ja pool miljonit inimest on veeta.
Eirates lause teist poolt – pool miljonit inimest veeta, piisas teadmisest veetoru lõhkemisest minu südamerahuks. Vähemalt maailma lõppu veel tulekul pole, LAVis vett veel jätkub ja loodetavasti on juba järgmiseks päevaks toru parandatud. Samuti hakkas esialgne infosulg kaduma, kui leidsin Twitterist kohaliku veefirma konto, mis detailselt uute uudistega parandustöödest kursis hoidis. Sealjuures ajas muigama, kuidas minu poolt alahinnatud Twitter on nüüd mulle eluliselt olulise tähtsusega infoallikas.
/nginx/o/2017/12/26/7435635t1h66c5.jpg)
Järgmisel hommikul jooksin suure õhinaga kraanikausi juurde ja ootasin vee näol jõuluimet, kuid veest polnud endiselt ühtegi jälge. Twitteri vahendusel lükati eeldatavat parandustööde valmimisaega aina edasi ja sellega kadus ka minu usaldus seal avaldatu kohta. Halva kokkusattumusena olime just sel õhtul kutsutud kohaliku ettevõtte jõulupeole. Hästi kasvatatud inimesena oli suur soov enne peole minekut end ka pesta. Nii uurisin, kas kuskil läheduses oleks mõni spordiklubi, mille veevõimalusi kasutada, kuid ajapuuduse tõttu sai lõpuks otsustatud pudelivee duši kasuks.
Tuleb välja, et lõhkenud torust ei päästa ka rikkus ning nii ei olnud veepuudusest puutumata jäänud ka Johannesburgi rikkaimas piirkonnas, Sandtonis, asuv uhke peopaik. Kuigi ootasin ise huviga, kuidas väärika peo korraldajad tualettruumi probleemi lahendavad, pidin pettunult tunnistama, et loomingulise lähenemisega kohalikud ei hiilga. Nii tunnistas nii mõnigi peokülastaja, et on päris eriskummaline võtta osa viisakast peost, kus traditsioonilise aastalõpu kõne asemel alustatakse juttu tualettruumi kasutamise keeluga. Tualettruumide seisukorda ei tasu isegi mainida. On üllatav, kuidas peokorraldajad ei tulnud lihtsate lahenduste peale nagu veekanistrid, mida linnast väljas asuvates poodides veel jätkus ning kraanikausi kõrvalt puudusid isegi niisked salvrätikud.
Koju jõudes seadsin peokleidis moodsa talunaisena esmalt sammud basseini poole vett võtma ning viisin end seejärel kurssi uute Twitteri uudistega. Otsustasin üle lugeda ka kohalike enda tweedid veekatksetuse kohta. Ootasin nii valitsust, veefirmat kui kõiki muid institutsioone sõimavaid tweete, kuid sain järjekordselt kinnitust aafriklaste rahuliku suhtumise kohta. Sõimu asemel võis näha inimesi Twitteri vahendusel tänutunnet avaldamas, et neid parandustöödega nii hästi kursis hoitakse. Kahjuks mina kohalike stiilis tänulik olla veel ei osanud ja kirusin omaette, miks see õnnetus paar kuud tagasi ei võinud juhtuda.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/26/7435663t1h87d2.jpg)
Õnneks harjub inimene kõigega ning kolmanda päeva hommikul ei suutnud endiselt tilgatud kraanid mind enam isegi kulmu kergitama panna. Rõõmusõnumid jõudsid meieni aga jällegi Twitterist, mille vahendusel andsid inimesed teada, et Johannesburgi piirkonnad hakkasid järk-järgult oma vett tagasi saama. Nagu kiuste saime meie muidugi oma vee viimaste seas tagasi. Küll aga oli lohtuseks teadmine, et uhke poliitikute ja ärimeeste elurajoon jäi seekord täiesti viimaseks.
Kuigi esimestel päevadel muutis vee puudumine mind kergelt närviliseks, siis tänaseks on tegemist juba naljaka looga, mida sõpradega jagada. Muidugi annab see lugu huvilistele võimaluse parastada, kuidas minu lood ilusast Aafrika elust olid ainult ajutised. Siinkohal tasuks aga arvesse võtta, et sellised veekatksetused ikkagi igapäevased ei ole – tegemist oli Johannesburgi ajaloo suurima veekatkestusega, kus lõhkenud oli endise prügila alla maetud suur veetoru.
Kuigi linn on veekatkestusest kiirelt taastunud, meenutavad juhtunut endiselt poodide suurenenud veevarud. Nimelt tellisid veepuuduse tõttu poed suurema koguse vett, mis nüüd kuidagi kuhugi ära mahtuda ei taha.
/nginx/o/2017/12/26/7435575t1h897a.jpg)