:format(webp)/nginx/o/2017/12/22/7430761t1h4f5b.jpg)
Pargin auto Rondeboschi toidukaupluse ees ja peale paariminutilist sihitut õhtusöögiideede nuputamist juurviljaosakonnas annan alla ja haaran valmistoiduletist grillkana. Ma ei ehmu enam, kui müüja valjult seletab ja mu grillkana sisse pakkides kümne meetri kaugusel oleva kalaleti müüjaga suulu keeles mingist väga naljakast seigast pajatama hakkab. Avaldame katkendi Gertrud Talviku reisiraamatust Minu Lõuna-Aafrika Vabariik.
Enamasti ei jõua sinuni isegi kinnitus, et su soovist on aru saadud, ja kõik liigutused on hulluks ajavalt aeglased. Kassajärjekorra õudusunenägu on olukord, kui midagi kaalumata oled unustanud ja müüja utsitab kilekotti pakkijat (iga kassa juures on pakkija, kes peale maksmist toiduained pakitult kliendile ulatab), et see kaaluma läheks. Juba kohalt liikumine on minutiline protsess ja nähes pakkijat peaaegu olematul kiirusel minema loivamas, võid otsekohe oma eluajast kümme minutit maha arvestada.
/nginx/o/2017/12/22/7430741t1h1008.jpg)
Õnneks on grillkana kaalutud ja ulatan kassapidajale närviliselt oma kaardi, sest juba on tema täiesti ambitsioonitu tempo peale mõttetult aega kulunud. Ta piiksutab mu kana läbi ja sirutab minu poole oma käe, aga mitte et mu pangakaarti haarata, vaid et mu juuksetutt topi õlapaela alt vabastada.
«Su juuksed on nii pikad,» lausub ta naeratades ja sikutab minu pluusilt õrnalt ära lahtise juuksekarva, et seda siis hoolikalt mõlema nimetissõrme ümber keerata, kahe käe vahele sirgeks tõmmata ja pakkijale demonstreerida.
Selline füüsiline ühtekuulumine on LAVi mustanahalise kultuuri eripära. Terve ühiskond on neile üks suur sotsiaalne perekond. Seepärast ei vaevu nad avalikes tualettides tihti kabiiniuksi kinni tõmbama ja isiklik ruum kui selline on olematu. Ma ei usu, et ma sellega kunagi harjun. Mulle on isegi süütud kallistused tervitades liiga intiimsed, rääkimata võhivõõraste etteaimamatutest puudutustest. Lasen tal oma juukseid katsuda ja oskamata kuidagi reageerida, tänan teda kohmetult ja ulatan uuesti oma pangakaardi.
Craig on läbinud kõik oma eksamid ja kvalifitseerub kraadile. Rahutuste tõttu on aga kõik detsembrikuu lõputseremooniad lükatud juunisse ja Craig ei näe oma kraadi veel mitu kuud. Meie jaoks on alanud aasta kõige vaesem periood, kus Craigi ja minu stipendiumist on järele jäänud hirmutavalt väike summa, mida me peame venitama kas uue stipendiumini või kuni meist kumbki tööle läheb. Craig otsustab magistrantuuri asemel tööle minna ja alustab oma karjääri jaanuari alguses tarkvaraarendajana kohalikus Apple’i esinduses. Mina veedan oma päevad tukslevat kursorit vahtides, oskamata kuidagi oma magistritöö kirjutamisega alustada.
Ühel jaanuarikuu ööl raputab mind tavapärasest teadusartiklitest tulvil unest üles kesköine vali plärin. Skuuter tõmmatakse hoogsalt käima ja hetk hiljem kaugeneb tuttavlik skuutripõrin maantee poole. Craigi skuuter on pargitud minu auto kõrvale elektriaia taha, nii et ma ei vaevu Craigi äratama.
Hommikul on ta skuutrist järel vaid paar kildu ja õliplekk. Kuidagi on vargad aia lahti muukinud ja skuutri minutitega enda omaks teinud. Ka minu auto on läbi tuulatud – juba ammu on keegi mu lukud katki muukinud ja ma ei vaevugi autot enam lukustama. Nii ei lõhu nad mu aknaid ja peale kiiret tuhlamist veenduvad, et midagi varastada ei olegi. Rahakotti ja muud väärtuslikku ei ole ma kunagi autos hoidnud, aga LAVis peab hoolas olema ka selliste asjadega nagu kampsun ja huulepalsam – ka minu parim Blistex niisutab praegu ühe autovarga kuivanud huuli.
Iroonilisel kombel sai see skuuter soetatud täpselt aasta eest, kui olime jälle raha poolest erakordselt kuival ja otsustasime söögi tarbeks Craigi logu auto maha müüa. Niisiis, nüüd on ka skuuter läinud. Ma tean, et ma olen juba poole kohaga lõuna-aafriklane, sest kogu see seik jätab mind üsna külmaks ja otsustame mõlemad terve järgneva protseduuri – politseijaoskonnas avalduse tegemine ja tunnistuse andmine – vahele jätta ja eluga edasi minna. Politseijaoskonnas veedetud aeg lihtsalt ei ole midagi väärt. Pealegi läheb Lõuna-Aafrikas kellelgi alati hullemini kui sinul. Võime rõõmsad olla, et midagi tõsisemat ei juhtunud.
Keset LAVi südasuve püüan ennast utsitada oma magistritööd kirjutama. Päevad on meeletult kuumad ning meie katusekorter on umbne ja palav. Saadan Erikule aegsasti materjale. Mu meilid aga jäävad vastuseta.
/nginx/o/2019/10/25/12686391t1h972c.png)