Kuigi jääksin sõprade silmis hea meelega kangelaseks, kes julges kolida tsivilisatsioonist välja ohtlikku LAVi, pean juba esimese nädala põhjal tunnistama, et Aafrika elu reaalsus on ikkagi üllatavalt teistsugune, kui juttude põhjal järeldada võiks.
Aafrika päevik: siin on parem elu kui Eestis! (2)
Oma esimeseks jalutuskäiguks Johannesburgi tänavatel valmistusin nii, nagu teadjamad mulle Eestis olid soovitanud – selga panin võimalikult silmapaistmatud riided ning jätsin koju telefoni ja rahakoti. Juba uksest välja astudes sain aga aru, et minu ettevaatusabinõud on kergelt öeldes üle pingutatud. Tõsi, tänavatel ma peale meie ühtegi valget inimest kõndimas ei näinud, kuid selle nähtuse loogiliseks seletuseks on nii inimeste mugavus, puuduvad kõnniteed kui ka pikad vahemaad. Restoranide ja kaubanduskeskuste juurde jõudes jäin siis pingsalt ootama, et millal hakkavad mulle vastu kõndima varaste eest kilekottidesse peidetud väärtasjadega inimesed, kuid pidin pettunult tunnistama, et kohalikud jalutavad rahuliku südamega uusimad iPhone’id kõrva ääres kohvikute ümbruses ringi. Nähes kohalikke naisi kaunite riiete, käekottide ja ehetega, mis teevad silmad ette ka Eesti moeblogijatele, jõudsin tunda väikest kahetsusepistet, et ma ei julgenud ilusamaid asju kaasa võtta ning pean nüüd oma riidest poekotiga läbi ajama.
Õhkkond Johannesburgis on hoopis midagi teistsugust, kui ma ette kujutasin – suurlinna kohta on siin väga palju rohelust, parke ja golfiväljakuid. Tänavad on puhtad ja teed paremas korras kui Tallinnas. Inimesed naudivad välikohvikutes istudes päikselist ilma ning vähemalt esmapilgul ei tundu, et nad ootaksid südame värinal kellegi kallaletungi. Kuigi tänavapildis hakkavad Aafrikale kohaselt silma mustanahalised, ei uskunud ma enne oma silmaga tunnistamist, et LAVis elab nii palju valge rassi esindajaid. Seega kui kartsin alguses, et blondi valge naisena hakkan siin soovimatut tähelepanu saama, siis tegelikult ma ikkagi nii eriline ei ole ning iga teine vastutulev naine on kaunis blondiin. Heleda naisena on siin palju rahulikum ringi käia kui eestlaste poolt palavalt armastatud turismikuurortides Türgis või Egiptuses.
Tänu odavale tööjõule on elu Johannesburgis kesklassi inimesele mitu korda mugavam kui Eestis. Kuna ettevõtjatele meeldib siin suure töötajate arvuga tõestada oma jõukust, on siin iga tegevuse jaoks välja mõeldud eraldi amet. Tanklates tangitakse auto sinu eest ära, poes seisab müüja kõrval asjade kotti pakkija ning eraldi ostukäru ulataja. Samuti on igas parklas inimene, kes näitab sulle, kuhu parkida. Kuna suur osa töötajatest saavad ka ise aru, et nende tööülesanded on pehmelt öeldes mõttetud, proovivad nad end igatpidi kasulikuks teha. Nii ei tee kohalikud teist nägugi, kui koristaja «ettevaatust libe põrand» sildiga tuult lehvitades püüdlikult põrandat kuivatada proovib või ostukeskuses maha aetud joogi peale terve päästetiim kohale tormab. Nii hoiatavad kaks turvameest valju häälega inimesi maha läinud joogi eest, samal ajal kui koristaja joogi põrandalt kokku tõmbab. Omamoodi huvitav on ka see, kuidas välja sööma minnes on toidukohtades tihtipeale rohkem teenindajaid kui kliente.
Odav tööjõud kandub üle ka kodudesse ja tundub, et inimesed on siin harjunud kõrgemate elustandarditega. Võrreldes Tallinna Lasnamäe korteris elamisega on siin korteris elamine luksus. Johannesburgis on levinud gated communities ehk elektriaedadega ümbritsetud kortermajade või eramajade kompleksid, millel on ilusad aiad ja ühised vabaajaveetmise ruumid, basseinid, grillimisalad. Piirkonda valvavad 24/7 turvamehed, aknast välja vaadates võib alati näha kedagi lillepeenarde või teede ääres askeldamas ning paljudel elanikel on ka koristajad.
Selle kõige juures on lihttööliste suhtumine üllatavalt positiivne. Kui kallil kodumaal on alamakstud poemüüjalt raske naeratust välja meelitada, siis siin oskavad inimesed ka halvas olukorras elu nautida. Nii pole sugugi erisukummaline vaatepilt, kus näiteks liiklusreguleerija autosid juhatades ise samal ajal tantsib. Muidugi on siinkohal õigustatud argument, et kohalike heale tujule aitab märkimisväärselt kaasa päikseline ilm. Olen seda tundnud juba omal nahal – paitava päikese all on tunduvalt raskem mossitada, kui lörtsi käes värisedes.
Muidugi tuleb minu loo juures arvesse võtta fakti, et olen ringi liikunud ikkagi nii- öelda heades naabruskondades, linnaäärsetes piirkondades on lood ilmselgelt teistsugused. Riigis valitseb suur tööpuudus ning nii on paljud inimesed sunnitud tänavatel kerjama. Esimese tunde põhjal julgen väita, et arvatavasti ongi just see ning muidugi jällegi need elektriaiad, põhjuseks, miks inimesed leiavad, et siin on vaene ja ohtlik elu. Kui Eestis piirduvad kerjajad maja seinte ääres istumisega, siis siin on nad tunduvalt julgemad ja kõnnivad keset autoteed. Nii on iga kord foori taga peatudes keegi su akna taga raha ootamas. Tavaliste kerjajate kõrval võib siin kohata ka neid, kes asjale loomingulisemalt lähenenud on. Nii näiteks hüppavad samal ajal, kui autoga foori taga ootad, teele tantsutrupid, kes kiirelt oma kava esitavad ning laisemad tegelased kerjavad raha naljakaid silte käes hoides. Muidugi on levinud ka lõunamaadest tuttavad müügimehed, kes kõikvõimalikke asju autojuhtidele müüa proovivad. Siiamaani märgatust kõige kummalisem müügiartikkel, mida foori taga igavleja endale soetada võib, on porno-DVDd.
Kahjuks selgus esimese nädala jooksul ka see, et lisaks negatiivsetele müütidele pean hakkama purustama ka positiivseid müüte. Nii lootsin minagi südames, et Aafrikasse tulles vahetan ma võileivahinna eest välja kogu oma garderoobi ja alustan tervislike eluviisidega soodsaid kohalikest puuviljadest tehtud smuutisid juues, kuid pidin üpris kiirelt pettuma. Nii riiete kui toidu hinnad on siin esmamulje põhjal hoopiski kõrgemad kui Eestis. Seevastu ebatervislike eluviiside harrastamine on siin lihtsaks tehtud – nii alkohol kui tubakatooted on märkimisväärselt soodsad.
Nii imelik, kui see ka ei kõlaks, meenutab LAV mulle paratamatult Kanadat. Ma mõistan, et maailma üht parimat riiki on kohatu võrrelda Aafrika riigiga, kus suures osas valitseb vaesus ja kuritegevus, kuid Johannesburgi uhked majad, suured ja kallid autod, inglise keeleruum, restoranid, kaubanduskeskused ja inimeste avatud olek, tekitavad minus paratamatult seoseid nende kahe riigi vahel. Kogu oma jutuga ei soovi ma aga väita, et LAV oleks turvaline riik. Nii lukustame ka meie isegi päise päeva ajal sõidu ajal auto uksed ning pimedas ringi ei kõnni. Vaatamata sellele ei ole ma end siin oldud aja jooksul veel kordagi ebaturvaliselt tundnud. Küll aga valetaksin ma, kui ütleksin, et olen nende nädalate jooksul täiesti terve nahaga pääsenud – nimelt alahindasin Aafrika päikese võimu ja nii ongi minu esimesed põletushaavad käes. Omaenese lolluses LAVi süüdistada oleks aga rumal.