/nginx/o/2017/12/05/7379601t1hef04.jpg)
Hotelliteenindaja tööpäevad ei möödu sugugi ainult vastuvõtulauas naeratades ning külalisi vastu võttes. Eesti nelja- ja viietärnihotellide vastuvõtujuhte koondav AICR alaliit Eestis ja Postimees on kokku kogunud huvitavamad lood hotellide administraatoritelt.
Margot Lindpere Vihula mõisast kirjutab:
Tegu oli suvise ajaga ning hotelli vastuvõtus olid käed-jalad tööd täis. Äsja oli sisse registreeritud grupp, kelle eesmärgiks oli kogeda kaunist Eestimaa loodust loodusretkede abil. Grupiliikmed olid välismaalased.
Ühtäkki helises telefon vastuvõtus. Telefonitoru teisel pool kuulsin värisevat häält, kes lausus kohmakas inglise keeles: «there is a bird in my room». Minu esmane reaktsioon oli muidugi hämming, kuidas saab üks lind hotellituppa ära eksida? Olin jõudnud ka süsteemist vaadata, millise kliendiga on tegu ja millises toas ta asub.
Olin veendunud, et ühtegi lindu ei saa tuppa pääseda, kuna akendel on võrgud ees, aga endamisi mõtlesin, et ehk võib see olla nahkhiir, kes on kuidagi tuppa pugenud. Ega mul polnudki aega pikalt vaagida, kas tegemist on linnuga, putuka või tont teab millega.
Rahustasin kliendi maha ning ütlesin, et saadan kolleegi asja uurima. Selgitasin asja meie portjeele ning palusin tal sinna tuppa minna. Portjee tuli nõutult tagasi ning teavitas, et ühtegi üleliigset tegelast ta toast ei leidnud. Jäin ka ise nõutuks. Mõne hetke pärast helistas sama toa külaline uuesti vastuvõttu.
Teisel pool toru olev daam oli juba päris närveeriva olekuga ja kinnitas, et lind on tagasi hotellitoas. Mõtlesin juba, et tegu on mingi komejandiga. Rahustasin kliendi maha ning otsustasin seekord ise tuba minna vaatama. Toauks oli irvakil, astusin sisse, kuid eest ei leidnud kedagi. Hetke pärast väljus daam vannitoast (ilmselt linnu eest peitu pugenud) ja näitas väriseva käega lambikupli poole, millel ilutses kaunis liblikas. Vaene naine oli nii hirmunud.
Püüdsin talle selgitada, et meie liblikad pole mürgised ja neid ei tasu karta. Tundus, et daam jäi mind uskuma ning seejärel lasin liblika loodusesse. Järgmisel päeval, kui grupp välja registreeris, küsisin huvi pärast grupijuhilt, mis on järgmine peatus. Kui ma kuulsin, et minnakse Alutagusele karuvaatlusele, olin parajalt jahmunud. Andsin ka giidile vahejuhtumist teada, kuid tema reageeris üsna neutraalselt. Vahel mõtlen siiani, kuidas see daam küll seal vaatlusonnis vastu pidas, kui suur karupere onni ümbruses jalutas.
Postimehe reisiportaal avaldab kord nädalas eesti hotellitöötajate tööl juhtunud põnevaid seikasid. Kui oled hotellis töötanud ja tahad oma lugu jagada, siis kirjuta reis@postimees.ee.
/nginx/o/2018/11/07/11554891t1h33f7.jpg)