/nginx/o/2017/11/15/7312953t1hb205.jpg)
Aukartustäratav kaljuaken Dwejras Gozo läänekaldal on Malta saarestiku üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. Teadsime juba ammu, et mõnesaja aasta jooksul kaljusse uuristunud «aken» (Azure Window) on erosiooni tõttu hävimisohus, kuid sellest hoolimata tuleb selle dramaatiline kokkukukkumine 8. märtsil 2017. aastal kõigile suure šokina. Mõne hetkega on merre haihtunud üks saarestiku enim imetletud huviväärsusi. Avaldame katkendi Ingrid Eomoisa raamatust «Minu Malta».
Paiga unikaalsus meelitas aastate jooksul Dwejrasse ka mitu filmitegijat, näiteks on siin filmitud mõni stseen «Troonide mängust». Paraku kaeti asuurakna ümbruse kaljud filmimiseks liivaga – rumal ja lühinägelik otsus, mille eest karistati filmitegijaid üle 86 000-eurose rahatrahviga. Arvatavasti oli see fiasko ka üks põhjus, miks paljude auhindadega pärjatud seriaali filmimine Horvaatiasse üle viidi.
Sel kenal hommikul pole meil aga asuurakna kurvast saatusest veel aimugi ja kohalikud paadimehed sõidutavad meid kaljutunneli kaudu helesinise veega koobaste juurde. Pole ime, et Dwejras asuvad Malta saarestiku ühed kaunimad sukeldumiskohad. Meri on siin lausa ebamaiselt läbipaistev ja ahvatleb avastama veealust maailma.
/nginx/o/2017/11/15/7312961t1hdbb2.jpg)
Dwejras asub ka Seenekalju, kohalike kõnepruugis Ġebla tal-Ġeneral (Kindralikalju). Grupp mõõdab tähelepanelikult silmadega uhket, peaaegu kuuekümne meetri kõrgust vildaka tipuga saarekest.
«Rüütlid uskusid, et kaljul kasvav tumepunane seenekujuline taim punakas nuginui ravib mitmesuguseid haigusi, düsenteeriast erektsiooniprobleemideni. Kohalikel elanikel oli keelatud Seenekaljule minna ja ligipääsu raskendamiseks lihvisid rüütlid kalju seinad siledaks, nii et sealt ei olnud võimalik üles ronida.»
«Kas saaks kuidagi seal kalju juures ka peatuse teha? Hädasti oleks seda taime vaja,» naljatavad reisijad.
«Paraku mitte. Esiteks on Seenekalju tänapäeval looduskaitseala ja teiseks on nüüd kindlaks tehtud, et kunagi kullast kallimaks peetud taim pole üldsegi seen, vaid hoopis parasiittaim. Pole sel ühtegi raviomadust. See näitab, kui võimas on mõttejõud – kui usud, et rohust on abi, töötab ka platseebo. Kas sõidame nüüd templitesse?»
Esiajaloolised Ġgantija templid on Malta saarestiku umbes kolmekümne viie templi hulgas kõige vanemad. Malta saarestik on koduks maailma vanimatele ilma sideaineta ehitatud templitele, mida templiehitajate rahvas hakkas ehitama umbes kolm tuhat kuussada aastat enne meie aega. Sageli üllatab inimesi, et Inglismaa Stonehenge ja Egiptuse püramiidid ehitati nendest müstilistest Malta pühapaikadest umbes tuhat aastat hiljem. Kohalike templite ainulaadsust on tunnustanud ka UNESCO ja mitu saarestiku templit on selle väärika organisatsiooni kaitse all.
Osa rühmast koguneb templite sissekäigu juures kohaliku põllumehe ümber, kes pakub maitsmiseks mahlast kaktusevilja, mida maltalased kutsuvad bajtra’ks; eestlasele on see suureviljaline viigikaktus.
«Kas see süüa ka kõlbab?» pärivad väsinud olemisega noormehed. Palav päev on nad päris ära närvutanud.
«Kõlbab ikka,» vastan naerdes, «sel on huvitav maitse ja uuringud näitavad, et kaktusevili vähendab kolesteroolisisaldust ja tugevdab immuunsüsteemi. Ühtlasi väidavad paljud, et see aitab ka pohmelli korral.»
Kaktusevilja proovida soovijate järjekord pikeneb.
Kogun grupi varjulisse nurka templite sissekäigu kõrval: kuigi on juba pärastlõunane aeg, on kesksuvine päike eestlasele ikkagi ebamugavalt kõrvetav.
«Kes siia need templid ehitasid?» on inimesed uudishimulikud.
«Arvatakse, et templiehitajad pärinevad Sitsiiliast Maltale kolinud põlluharijate rahvast, kes tulid siia saarestikku umbes seitse tuhat aastat tagasi. Algul elati koobastes – kel selle perioodi vastu suurem huvi, saab vabal päeval külastada põnevat koobast Għar Dalami – Birzebuġġia lähedal.»
Loe edasi raamatust!
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)