/nginx/o/2016/08/17/5727537t1hcbb7.jpg)
/nginx/o/2017/10/30/7265309t1hb08d.jpg)
Sügis on Horvaatia Dalmaatsia ranniku avastamiseks paras aeg: õhk ja merevesi on mõnusalt soojad, rahvast pole üleliia ning värvidesse mähkunud maastikud teevad silmale pai, kirjutab Ylle Rajasaar.
Reisikiri: daamide Dalmaatsia «Söö, palveta, armasta» stiilis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale eriskummalist intermezzo't, kus konkureeriva väljaande veidi üle kolmekümnene kolleeg, kes pole mind eales elusuuruses näinud teatas FBs mu pilte lapates «Sa oled ju päris püss», otsustasin deidi asemel võtta vastu ühe luksusliku reisipakkumise ja põrutada sooja päikese alla.
Ärge mõistke mind valesti: ma ei lennanud minema, et koguda julgust seksika sikspäkiga kõrvalsuhteks ja tagumik mingi imevahendiga kiirelt trimmi tõmmata – afäärid on midagi ennemuistsest ajast ja enamasti mitte meenutamist väärt – läksin, et teha üks «söö, palveta, armasta» – stiilis kiirpuhkus.
Kui see «püss» tahab edaspidigi ootamatult FBs paugutada, tuleb kogu kupatuse sõidukorras hoidmiseks aega võtta. Vaid kahe ja poole lennutunni kaugusel ootab Horvaatia Dalmaatsia, mis on sügisel lühipuhkuse jaoks just täpselt õige paik.
25 plusskraadi õhk ja 22 meri on närtsinud luigele kosutavaks vahelduseks. Veeta veidi üksinda aega, sõlmida tutvusi, mis pole mõeldud rohkemaks kui mõnus autosõit ajaloolistel teedel või õhtusöök ja maailmarahu üle filosofeerimine rannaäärses restos; pista varbad sooja ja soolasesse merevette; mõõdutundetult puhata – jah, selle ma võtaksin.
Ei saa välistada, et mõni igatsev hing leiab just siit midagi rohkemat – nagu allpool selgub, oli minugi jaoks kuskil ootel üks pime prints, kes paraku jäi pika ninaga. Mu tegelik eesmärk oli siiski reis Dalmaatsiasse.
DAAMID, DALMAATSIA OOTAB MEID!
See kõlab ehk kummaliselt, aga Dalmaatsia on daamide paradiis. UNESCO kultuuripärandi pärl Trogir ja Čiovo saar ning laiemalt Dalmaatsia rannikuäär Pagini välja pakuvad elamusi, mida verinoorena võib-olla hinnata ei mõistakski.
Trogir on maamärk ajastute ja kultuuriruumide ristteel. Spliti lennujaamast tulles võiks tellida veetakso, et 15 minutiga otseteed Čiovole jõuda – kui mõnus on kleidikeses ja kübaras randuda otse hotelli ette!
Saab ka autoga, aga kas teil on see poolteist tundi oma elust raisata?! Eriti, kui üle-vee variandis on pakkuda Aadria lahesoppidest avanevates vaadetes segunevad Kreeka, Rooma, Veneetsia hõllandused? Rääkimata muidugi sitketest noortest horvaatidest, kes veetaksosid kindlakäeliselt särava naeratusega juhivad…
Trogiri ajalooline linnake paikneb tillukesel kivisel ja meie mõistes üsna mägisel saarekesel Horvaatia sisemaa ja suurema Čiovo saare vahel. Siinne vanalinn, maailma kultuurivaramu üks pärle, on jalgsi ja jalgrattaga mõne tunniga võetav.
Daamide paradiisiks jääb see kant siin ka juhul, kui tulete kahekesi – härradel on võimalus meeldivalt aega veeta Trogiri arvukates õlle- ja veinipoekestes. Kuuldavasti on õlled siin suurepärased, ja hinnad Eestiga võrreldes ikka veel mõistlikud.
JALGRATTAGA VÕI ROLLERIGA LINNA PEALE
Esimesel puhkusepäeval võtan hotelli õuelt jalgratta ja pedaalin Trogiri uudistama. Čiovo saar ja Trogiri saareke on sillaga ühendatud, aga selleni jõudmiseks tuleb end sadulas kehtestada ja kaootilisest liiklusest läbi suruda, sest autojuhid siin ratturitest eriti ei hooli, jalakäijad samuti mitte. Tuleb enda eest väljas olla igal meetril.
Trogiri linnakese kitsad tänavad on elu täis ning ehkki kiusatus on end siia kauemaks ära kaotada, ei lase jõuline maamärk – Kamerlengo kindlus – sel juhtuda. Kohvikutes ja mereäärsetes restoranides keeb elu keskpäevast keskööni. Kuigi inimesi on palju, on võimalik eralduda ja omaette segamatult kulgeda.
Õhtu hakul olen juba kogenud rattahai, leian, et kõige julgem on mul edasi liikuda keset sõiduteed – nii olen liiklejatele hästi nähtav. Vanalinnas veeretan jalgratast käekõrval, ehkki võiksin selle ka veloparklasse seisma jätta kuniks ujumas käin ja kohaliku kassiga sõprust teen.
Kiidan end otsuse eest jalgrattaga minna, jalgsi siin laapida ei viitsikski. Pikemaks avastusretkeks on lihtne rentida hotellist või mõnest lähedalasuvast putkast roller, neli tundi maksab umbes 30 eurot.
Trogiri asemel tasuks pöörata rolleri nina mägede suunas, et teha tiir Čiovol ning külastada näiteks mõnd vana kloostrit, mida siin igal sammul leidub või avastada mõni uhke ja üksildane koht, kus loojangut nautida.
Õhtupimedas on aga taas mõnus sõita Čiovost veetaksoga üle lahe Trogiri, mõnda rannarestosse, ja pärast hotelli tagasi – vahemaad on parasjagu nii pikad, et kui just romantilise jalutuskäigu jahil pole pole, saab eri transpordivahenditega otse pessa.