Mida peaks teadma loodusmatkale minnes ja seda planeerides?

Vanapagana metsaonni viit. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Matkajuht Tõnu Jürgenson rääkis Vikerraadio saates «Huvitaja», et suurvete ja kummipaadisõidu vastu huvi tundjate jaoks algas kõige magusam matkahooaeg juba kolm nädalat tagasi ning suurvee trall hakkab praegu juba koomale tõmbama.

Samas on matkajuhi sõnul Ahja ja Võhandu veel kanuu ja kummipaadiga matkajatele väga atraktiivsed – hetkel on seal veel palju vett, kivid on ilusti vee all ja sõitmine ohutu.

Ohud, millega peaks arvestama

Jürgenson rääkis, et tihtipeale tekivad ohtlikud olukorrad ja juhtuvad õnnetused looduses just seetõttu, et matkamine on muutunud üle maailma üsna kommertslikuks tegevuseks. «Kerget raha haistavad väga paljud. Kui me vaatame, kes meil täna kanuumatka teenust pakub, siis väga tihti on tegemist põllumehega, kes on PRIA toetuste eest saanud endale kanuud osta ja sealt tuleneb ka soodushind, aga ta ise seda teemat ei valda ja inimene pigem valib odavamapoolse teenusepakkuja kui koolitatud teenusepakkuja, kes pole põllumees ja pole saanud paate osta PRIA toetuse eest, vaid on pidanud kuidagi erialase sihtotstarbelise tööga välja teenima ja üleval hoidma seda paadiparki,» möönis matkajuht.

Mehe sõnul puudub inimestel väga tihti ka hirmutunne: «Vahel küll kardetakse mingeid asju liiga, aga vahel jääb mulje, et inimestel puudub selline loogiline külm mõtlemine ja hinnatakse enda võimeid üle ja siin on väga palju selliseid näiteid.»

Näitena tõi matkajuht kevadise Soomaa – inimene küll sõidab kanuuga heinmaa pääl ja ümberringi on ainult vööst saati vesi, aga kui too vesi on nullilähedase temperatuuriga ja kui paat peaks ümber minema ning lähima kõrge maismaa kohani on vaja sellises vööst saati vees kõndida kaks kilomeetrit, siis tegelikult ükski inimene seda ei suuda. «See inimene lihtsalt sureb enne ära või saab tervisele jäädavaid kahjustusi,» ütles ta.

Vastutustundlik matkamine

«Tore on aktiivselt looduses aega veeta, aga enda ja oma lähedaste suhtes soovitaksin olla vastutustundlik ja otsida üles professionaalsed loodusmatka korraldajad ja miks ka mitte ise minna raamatupoest läbi ja osta mõni raamat, mis räägib looduses hakkamasaamisest, kuulata audiofaile ja lugeda veebist õpetuslikke näpunäiteid, kasvõi kuidas riietuda või milline varustus võiks kaasas olla hädaolukorraks ja veidikene ette valmistada,» soovitas Jürgenson.

«Me kõik loodame ja mõtleme niimoodi, et kellegagi ikka kuskil juhtub, aga see ei ole mina. Aga tegelikult kurb uudis on see, et aga järgmine oledki tegelikult sina, nii et selleks tuleb valmis olla,» lisas ta.

Matkajuht tõi välja Alar Siku mõttekäigu, et kui sportlane eksib, siis ta jääb medalist ilma, ent kui matkaja eksib, jääb ta elust ilma. Jürgensoni sõnul on Eestis looduses käimisel ja matkamisel juhtunud õnnetused olnud sellised loodusretke projektid, kus inimene läheb ainult mõneks tunniks või üheks päevaks loodusesse.

«Loogika on väga lihtne – kui tekib mõte, et ma lähen laupäeva hommikul metsa, olen mõne rabasaare peal, panen oma telklaagri püsti ja tulen pühapäeval koju tagasi, ja kui midagi peaks halvasti minema, näiteks väänan jala välja ja mul ei ole mobiililevi, siis tegelikult selle varustusega, kui seda korralikult optimeerida, on võimalik viis päeva olla ja abi oodata. Aga kui ma lähen loodusesse arvestusega, et ma teen paari-kolmetunnise jalutuskäigu või paaritunnise kanuusõidu Soomaal jäises vees ja siis midagi juhtub, siis mul puudub selline varustus, mis tagab ööbimise üleelamise, toidu saamise ja esmaabi,» selgitas ta.

Metsamajakesed ja -onnid

Matkajuht rääkis, et väga tihti kasutatakse RMK laagripaiku, metsamaju ja –onne mittesihtotstarbeliselt, et minnakse sinna lihtsalt jooma ja pidutsema: «Tegelikult nende kohtade sihtotstarve on inimese jaoks, kes tunneb looduse vastu huvi, kes tahab matkata, kes tahab oma silmaringi laiendada.»

«Nüüd ma käingi neid onnepidi ja püüangi iga onni juures teha sellise mõnekümne kilomeetrise ringi, et panna kirja, mis on need looduslikud vaatamisväärsused seal, mille pärast tasub minna,» lisas ta.

Hooletud inimesed

Jürgenson selgitas, et mõne metsamaja juurde saab autoga treppi sõita, ent mõni maja, mille eest tuleb suhteliselt krõbedat rendihinda maksta, on selline kuhu on paar tundi vaja kõndida. Matkajuht on kümne aasta jooksul külastanud paljusid metamajakesi ja laagripaiku ning näinud ka palju kurbi juhtumeid, kus inimesed on lihtsalt väga hoolimatult käitunud.

«Umbes kümmekond aastat tagasi oli näiteks kaitsealadel 3-4 sellist metsaonni, kus inimene sai ka tasuta saunatada. Läkski kohale, võttis puuriidast puud, oli selline maaliline paik, küttis sauna, sai sõpradega aega veeta. Täna on järgi jäänud ainult üks selline, kus on võimalik ilma raha maksmata tulist kuuma sauna saada,» selgitas Jürgenson ning lisas, et ülejäänud on rumalusest ja hooletusest lihtsalt maha põletatud.

«Jäetakse küünal akna vahele põlema, sest reeglina neid kohtades elektrit pole, see unustatakse sinna, saun on kuum ja palk on kuiv ja nii ta lähebki. Ja paraku on alkoholil ka oma töö. Inimene, kes on kaine, on harva nii lohakas ja hooletu. Reeglina kõik need asjad juhtuvad ikkagi pidustuste raames,» selgitas ta.

Kuidas eestlased laagripaiku hoiavad?

Jürgenson selgitas, et kuna ta käib palju ka Soomes matkamas, on väga hea Eesti olukorda võrrelda Soome matkaradade ja metsaonnidega: «Soomlane on juba pikka aega olnud matka- ja loodusrahvas ja näiteks kui ma lähen Soome matkaraja juures olevasse telkimisplatsi, siis seal on reeglina puukuuris Fiskarsi kirves ja paar korraliku vibusaagi ja need on seal alles ja sa näed, et nad on päris väsinud ja kulunud ja keegi pole tahtnud seda ära varastada.»

«Eestis on reeglina sellised kirved, kus on raudlatt kirvepea külge keevitatud. Isegi need ketid varastatakse ära, millega on kirves puukuuri külge kinnitatud ja see on täitsa mõistmatu,» lisas ta.

Ühe aktuaalse teemana tõi matkajuht välja asjaolu, et kui näiteks RMK tahab laagripaikadesse küttepuid viia, siis ei saa sinna korraga rohkem viia kui neli-viis korvitäit: «Nii kui puukuur täis laduda, siis paari tunni pärast on kohalik talumees kohal ja puukuur on tühi. Ma ise olen peale trehvanud sellisele vargusele. Minu jaoks on see üllatuse päris tipp. Midagi ei ole öelda, aga eestlane on väike varastaja rahvas.»

Loodusmatka filosoofia

Jürgenson nentis, et kuna inimene läheb loodusesse eesmärgiga midagi positiivset kogeda, siis kõige lihtsam põhimõte, millest loodusesse matkale minnes võiks juhinduda, on see, et kui sa lähed laagripaigale või metsaonni, mis on igaüheõigusega, siis võiks selle endast maha jätta natuke paremas olukorras, kui ta oli siis, kui sa ise tulid.

«Kui sa ise otsid positiivset kogemust, siis tee kõik selleks, et sa seda teistele ka annaksid. Ei ole võimalik saada head emotsionaalset laengut, kui sa astud maalilises kohas järsku prügimäe keskele. Ma olen mitmeid kordi üles korjanud selliseid toiduvarusid, et jääb mulje, nagu tulnukad oleks järsku need pidutsejad ära röövinud. Sul on veel küpsetamata liha laua peal, leivad, juustud ja joogidki, ja kuskile on see inimene kadunud, kes seda tarbis,» rääkis matkajuht.

«Veider on ka see, et väga tihti toob nii mõnigi inimene oma koduse prügi metsa. Paljudes RMK kohtades on suured prügikonteinerid, et sinna saaks kokku viia mitme lõkkekoha prahi ja näiteks nädalas korra tuleb firma ja viib selle ära. Ma olen ise peale trehvanud, kuidas tuleb talumees ja tõstab oma autopagasnikust kotid välja ja paneb sinna. Seda on raske vaadata, ausalt öeldes,» lisas ta.