Unustamatud muljed, ülirikas kultuuripärand ja kiviaja elu Paapua Uus-Guineas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Kanuukujulise suure puust trummi madal kõmin andis märku, et on aeg hommikuseks kehakinnituseks. Välirestorani tungiv värske tuuleiil ja kõrgemale sinitaevasse rühkiv päike tuletasid taas meelde, miks meie kuurordikompleksile kohalikus keeles just Malolo ehk lõõgastav nimeks pandi. Lõõgastava miljööga aga kõik suures plaanis piirduski.

Kalendri järgi võttis meid vastu vihmahooaeg. Tegelikkuses tähendas see õnneks vaid paari vihmavalangut. Vihmametsas või ookeani ääres valitses umbes 30-kraadine kuumus. 2000 meetri kõrgusel kõrgmäestiku rajoonis jäi päevane temperatuur 19 kraadi piiresse. Saime kanda nii külma kui sooja ilma riideid. «Üks maa, miljon reisi,» võttis reklaamplakat Tari linna lennuväljal Paapua Uus-Guinead (PUG) kirjeldava sõnumi tabavalt kokku.

Uut ja huvitavat sisse ahmides möödusid päevad vaatamata rutiinile hommikusöök-linnuvaatlus-kultuuriretk-lõuna-loodusmatk-õhtusöök kiiresti. PUG, linnuvaatlejate paradiis, meelitab huvilisi kuulsate hävimisohus pikkade kirevate sulgedega paradiisilindude valikuga.

Tagasi üles