/nginx/o/2017/08/14/6992227t1h2e8f.jpg)
Parfraas «ütle mulle, kes on su naaber, ja ma ütlen, kes oled sa ise» on Läti-Eesti suhetes omandanud lameda maa mõõtme. Ikla piiril tervitavad sõitjaid hiiglaslikud alkopoe reklaamid, märk «Mina joon Läti viina» antakse kauba peale. Teadmatule võibki tunduda, et eestlane identifitseerib end joomarluse läbi. Pakkisime ja tankisime Opel Insignia, ja sõitsime kolmekesi joonelt lõunanaabrite juurde müüte murdma.
Oma lapsepõlvest mäletan, et suvised autoreisid Siguldasse ja Riiga olid populaarsed: ikka «mosse» või «luks» piripardani eluks vajalikku kraami täis, kuhi katusele, lastekari autosse, ema-isa koos lihapirukatega takkajärele, ja läksime! Plikatirtsu jaoks oli tookord kõige tähtsam telkimine, ja see, et onupoegadega mängida saaks.
Üleilmastumise-vaimustuses on Läti reisisihtkohana kaardilt peaaegu kadunud, heal juhul kimame Riiga lennuki peale või üle piiri odavat kesvamärjukest ostma. Seda, et autohull saab lõunanaabrite lõputuna looklevatel kruusateedel sõiduorgasmi või toidulemb igal sammul leiduvates kohvikutes ja mõisarestodes end kasvõi surnuks süüa, enamus meist ei tea.
Pärast selle loo läbilugemist võtab ehk mõnigi kalendri ette ja ristitab ära lähimad vabad päevad, kontrollib sõiduki tehnilist korrasolekut ja reisidokumente ning sõidab Lätit avastama. Uskuge, kogemus on seda väärt!
Võnnu ehk Cēsis on üks mu «südamelinnadest» Barcelona, Lissaboni, Bratislava, jt. kõrval. Väike nukulinn on väärt, et Eestist Lätti minnes võtta suund üle Viljandi – Tallinnast on Cēsisesse keskeltläbi 290 km. Kasutage siis Waze’i või paberkaardi abi. Esimesel korral, igaks juhuks.
Ajalooline Liivi Orduriigi keskus Võnnu ehk Cēsis pakub elamuse nii ajaloohuvilisele (kindluse varemed, Jaani kirik ja sealne Köleri altarimaal), kultuurihuvilisele (moodne Vidzeme kontserdisaal), seiklejale ja loodusesõbrale (Gauja rahvuspark) kui ka näiteks söömahullule, kes võiks Cēsises kirjutada terve päevaraamatu.
Söök on siin odav, ja hea! Ja see kehtib Läti kohta tervikuna. Ka pealtnäha kõige mahajäänumast paigast võib leida kohaliku pagarikoja või kohviku, kus praadide hinnad parimal juhul küündivad kolme euroni, see-eest on toit valmistatud kohalikust ja värskest toorainest. Ma hakkan fitness-instajaks kunagi … palju hiljem, eks.
Teel Cēsisisesse tasub peatuda Läti küllap kuulsaimas, Valmiermuiža pruulikojas, ja seal kohapeal õdusalt klaas või kaks käsitööõlut juua ning veidi süüa, või siis – nagu meie tegime – osta kohe kaasa limpsi ja jäätist, ja isale õlut. Mõisa ümbrus on kenasti hooldatud, olemas on istepingid ja matkarada. Soovi korral saab tellida ka mõisatuuri.
Võnnust mõne kilomeetri kaugusel asub vägev arheoloogiapark, kus võiks tahtmise korral terve päeva veeta. See koht on tuttav ka Eesti ajaloofännidele, sest tihti peetakse suve vägevamad keskajapäevad just siinsel järvesaarel ja linnuse varemetes. Pilet maksab suurtele 2 eurot.
Ma ei tea, kas just ja ainult Cēsisisest Daugavpilsi suundudes saab tõeline sõiduhull kruusateedel oma annuse adrekat kätte, aga see on üks võimalus küll. Tõenäoliselt saab Daugavpilsi ka mööda asfalti, aga meie navi… ühesõnaga, märkige vahepeatuseks Ērgļi ja maalilised maastikud looklevate kruusateedega peaksid olema teie.
Sosnovski karuputked on vaid väikene osa eksootikast, mida teel kohtab. Tillukesed külakesed, suured talud küngastel, sakraalhooned, lõputud viljaväljad – see on üks teine maailm, mida Eestis aimub Haanjamaal, ja sealgi mitte nii suures mastaabis.
Ērgļi külakeses tegime lõunapausi. Sealne kohvik pakkus suurepärast kodust toitu ja laias valikus kohapeal küpsetatud pagaritooteid. Teenindaja vaatas mind imestunult kui Wi-Fi kohta küsisin: «Miks te Lattelecomi tasuta Wi-Fi-t ei ühenda? See on igal pool.» See on tõsi, Läti linnades ja külades on «riiklik» Wi-Fi väga tavaline.
Ma ei olnud varem Daugavpilsis käinud. Nii leidsingi end lõputus “lõug laual”- olekus: vägev, vägev, vägev! Kultuuriajaloo huviline saab Dünaburgis (linna saksakeelne nimi) tõenäoliselt kriminaalse joobe, hipster velogasmi, eurooplane imestaks end kummuli, nähes mismoodi venelased tõeliselt kaasaegset Euroopat teevad.
Sest vene linn Daugavpils ometigi on: ligi 2/3 linnaelanikest on venelased, ülejäänu jaguneb lätlaste ja poolakate vahel enam-vähem võrdselt. Kohvikusse, hotelli, kauplusse sisenedes kuuleb rohkem добрый день («tere päevast» vene k) kui labdien (läti k). Kui teenindaja tunneb ära külalise aktsendi, läheb jutt… inglise keelele üle!
Daugavpilsi ajalugu on võrratult värvikas. Tänapäev kontrastiderohke. Ägedad jalakäijatele ja jalgratturitele avatud piirkonnad vahelduvad kvartalite kaupa mahajäetud hoonetega. Kui uskuda linlasi, kellega juttu sai aetud, on suur osa noortest läinud Inglismaale, Poola ja mujale «parema elu peale».
Linnapildis domineerisid tõesti seeniorid ja lastega pered. Aga sel väljavoolul on (eesti) turisti jaoks omad plussid: keegi ei tallu su varvastel, hinnad on võrreldes Riia ja kasvõi Jelgavaga madalamad, inimesed on sõbralikud. Sind on siin (peaaegu) igal pool oodatud.
Alljärgnevalt väike valik kohtadest, mis Daugavpilsis kindlasti on vaja ära näha. Enne aga üks kohustuslik kiun, linna šokolaadikohviku Šokoladna aadressil.
Alustada tuleb sellest, et müüjad se’s linnas on inimesed: poed avatakse kell 9 või 10 ja suletakse kell 18, kauem on avatud supermarketid. Kohvikud tehakse lahti 10-11 ja suletakse 20-21. Suvel on pikemalt avatud õdusad tänavakohvikud. Need on rahvast paksult täis.
Nõnda astusingi kell 20:50 sisse Šokoladnasse, sest olen parandamatu šokohoolik, ja kus vähegi võimalik, ma koju midagi pruuni ja magusat kaasa tassin. Müüjatar vaatas mind suuril silmil, ja teatas: «Me oleme suletud.» «Kümme minutit on aega ju?»
«Ei, ma teen juba kassat. Kell 21 lähen MINA koju.» «Tõesti? Sel juhul ma ei tülita teid rohkem, aga panen laulu sisse küll.» Mu nipsakas kommentaar pani teenindajad jooksma, aga olin selleks hetkeks juba välja vihastatud, ja lahkusin joonelt. Minu kümme minutit! Ei, minu! No ladna, šokoladna, praštšai navsegda!
Peaaegu ainus Ida-Euroopas terviklikuna säilinud kindlus 19. sajandi esimeselt poolelt. Dünaburgi kindlus on linna sümbol. Siin ringi jalutamiseks võiks varuda 3-4 tundi. Kindluse õuelt leiab maailmakuulsa juudi kunstniku Mark Rothko kunstikeskuse, sealtsamast kõrvalt imetoreda suveterrassiga restorani.
Tühjad garnisonikvartalid ja mahajäetud hooned muudavad ala müstiliseks. Ainuüksi mõte, milliseid suuri stuudioid siia rajada võiks, ajab filmitegija hulluks. See ON imede maa! See ON!!!
/nginx/o/2017/08/14/6992215t1hd2a8.png)
Loe kogu reisi kohta edasi juba Acceleristast!
/nginx/o/2016/08/17/5727537t1hcbb7.jpg)