Jalgrattal Torontost Tallinna

Andres Lindvere töötas Nõukogude Eestis kõrgel kohal, kuid Kanadas alustas koristaja ametist. Tartu Ülikoolis õppimise ja tööl käimise kõrvalt jõudis ta Peterburi turule kapsaid ja jõulukuuski müüma, rääkimata Kaunase restorani kabaree-etenduses eesli mängimisest või lukksepana töötamisest. Foto: Liis Treimann / Postimees

Nõukogude Liidust Kanadasse emigreerunud Andres Lindvere sõitis 2600 kilomeetrit jalgrattal, et tähistada Eestis juubelit ja nautida laulupidu. 

«See mõte on mul olnud juba tükk aega ja kui 60. sünnipäev hakkas paistma, siis otsustasin, et ega see ole ju elu lõpp,» ütleb Andres Lindvere. Nii asuski ta mai keskel Torontost teele, seltsiks supermarketist ostetud ratas, paari päeva jagu puhast pesu ja mobiiltelefon lähedastele helistamiseks.

Tõsi, Lindveret ei saa kuidagi tavapäraseks pensionieelikuks nimetada. Nimelt tuli ta 1976. aastal Eesti meistriks sportvõimlemises ja mullu Rios toimunud olümpial oli ta vabatahtlikuna abiks võimlemishallis.

Lindvere praegune kirg on aga reisimine ning nüüdseks on tal selja taga rännakud Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning Austraalias. Ja ilmselt seetõttu ei ole üle kahe kontinendi ulatuv rattamatk tema jaoks mingi suur seiklus, vaid lihtsalt üks tore väljasõit.

Ent ärge saage valesti aru – kõik pole Lindvere elus alati roosiline olnud ega ole seda ka praegu: kahe aasta eest diagnoositi tal reumatoidne artriit. «Haiguse kontrolli all hoidmiseks võtan kord nädalas «mürki». Arsti sõnul võib see rohi mu elu viie aasta võrra lühemaks teha, aga mina mõtlen, et pole hullu, sest siis jääb 100 eluaastat mulle ju ikkagi alles. Vähemalt sinna olen ma lati seadnud.»

Miilitsakoerad

Sihid on Lindverel alati kõrgel olnud. Nõukogude Eestis tegi ta pärast sportlase tee lõppu kiiret karjääri: esmalt Elva spordikooli juhina ja seejärel Tartu Rajooni haridusosakonna juhataja asetäitjana. Ajal, mil koolide remontimiseks polnud vaja mitte ainult raha, vaid ka ehituslimiiti, sai ta oma ülesannetega nii edukalt hakkama, et õige pea leidis ta end Tartu töörahvasaadikute täitevkomitee juriidilises osakonnas.

Just seal puutus Lindvere kokku toona veel kommunistlikku parteid esindanud Andrus Ansipiga. Tänu oma ametile nägi ta ka lähedalt, mis toimus 1988. aasta 2. veebruaril, kui Tartu rahu tähistanud noortele miilitsakoerad kallale ässitati.

Õnneks andis kõrge amet võimalusi põgeneda ENSV argipäeva eest ja 1988. aastal lubati Lindverel sõita koos abikaasaga Kanadasse, külla naise tädile. «Tagasi tulles olin täiesti marus kogu sellest jamast, mida meile läänemaailma kohta oli aetud. Mõtlesin ainult, kuidas minema saada, sest nõukogude elu tundus täielik nonsenss.»