/nginx/o/2016/12/07/6152453t1h2894.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6922675t1h9fb4.jpg)
Sageli tekib inimestel tahtmine pärast maandumist plaksutada, et avaldada sellega austust pilootidele, kuid nendele see tegelikult ei meeldi ja inimesed ei mõtle ka oma tegevust läbi.
Miks ei tohiks pärast maandumist plaksutada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piloot Scott Kinder selgitas, et plaksutamine on tõeliselt võhiklik. «Ärge isegi mõelge sellele. Reisijatel pole õrna aimu ka, mis kokpitis maandumise ajal toimub, seega, kuidas te teate, et tasub plaksutada,» vahendas Kinderi sõnu news.com.au.
Ta selgitas, et maandumise ajal võib nii mõnigi asi valesti minna, kuid reisijad sellest aru ei saa. «Kui piloot keerab maandumise nässu ja maandub poolel teel keset rada, siis on see äärmiselt ohtlik, kuid kui maandumine ise on pehme, siis talle plaksutatakse.»
Samas, kui piloot peab maanduma tugeva külgtuule ja lumetormiga lühikesel rajal, tuleb tal turvalisuse mõttes maanduda kiiresti ja raskelt. Inimestelt siis aga tänu ei kuule, rääkimata plaksutamisest. Pigem heidetakse piloodile ette, et ta peaks veel harjutama.
«Seega maandumine, mis tundus kohmakas, võis olla tegelikult väga oskuslikult tehtud,» kinnitas Kinder. «Mõnikord on sujuv maandumine saavutatud mõne teise olulise asja arvelt, näiteks ei maanduta õigel raja lõigul.»
Seetõttu ei pane piloodid ka reisijate plaksutamist tähele ja nad ei pea seda tunnustuseks, sest vaid nemad ise võivad öelda, kas maandumine läks hästi või mitte.
Lisaks plaksutatakse alati lennukites liiga vara. See, et rattad on maad puutunud, ei anna veel alust rõõmu tunda, lennuk on vaja ka pidama saada ning kui on valesti maandutud, võib seegi olla üsna keeruline protsess.