Mida teha kruiisilaevalt vette kukkumisel ning teistes eluohtlikes olukordades?

Kruiisilaev Foto: Vida Press

Tõenäosus, et oma puhkusereisil sellisesse õnnetusse satutakse on üpris väike, kuid kindlam on siiski teada, kuidas õnnetuse korral toimida.

Viimase 17 aasta jooksul on ligi 300 inimest kukkunud üle laeva või paadi parda ning sajad suusatajad on puutunud kokku laviinidega, vahendab Dailymail. Kuigi teatud olukordi pole võimalik ära hoida, on siiski olemas võimalused, kuidas suurendada kõige hullematesse õnnetustesse sattumisel ellujäämistõenäosust.

Kruiisilaevalt merre kukkumine

Rahvusvahelise kruiisilaevade ühenduse andmetel kukub aastas üle laeva parda ligi 20 inimest, mis on aga küllaltki väike number 20 miljoni aastase reisijate hulga kõrval. Samas vaatamata sellele, et vette sattumist tihti ette ei tule, juhtub seda siiski.

Laevalt vette kukkumisel sõltub ellujäämine suuresti vee olukorrast ning kukkumise kõrgusest.

Kui vee temperatuur on madal, saabub šokk inimesele väga kiiresti ning vee rohke sissehingamise puhul külmaga võitlemisel, upub merre sattunu tõenäolisemalt.

Kukkuja parim lootus on olla võimalikult paigal ja loota, et keegi märkas toimunut ning läks abi kutsuma, enne kui veesolija alajahtub. Üldjuhul hakkavad inimesed külma vette sattudes kiiresti ujuma, et sooja säilitada, kuid tegelikult on ellujäämistõenäosus nii väiksem kui vähese liigutamise korral.

Laviinid

Mägedes suusatajad pelgavad enim ootamatuid lumelaviine. Briti reisiagentuuride ühendus soovitab laviini korral suusatajatel kiiresti liikuda külgsuunas, tehes enda poolt kõik, et mitte jääda laviini keskmesse. Samuti peaks kukkumise korral liikuma lihke ääre poole, tehes ujumisliigutusi või rulluma nagu palk. Kui on läheduses juhtub olema puu, tuleks sellest kinni haarata. Lisaks aitab laviini alla jääjat leida PLB (personal locator beacon) ehk seadeldis, millega on võimalik raadiosignaali abil selle kandjat üles leida.

Vesiliiv

Vesiliiva, mis koosnebki veega segunenud liivast või savist, leiab enamasti jõgede deltadest. Maapind võib esialgu tunduda tahkena, kuid vesiliivaga kohta astudes hakkab see justkui sulama ning inimene vajub.

Esimesena ei tohi sattuda paanikasse, sest nagu teisteski õnnetustes, aitab ellu jääda rahulikkus. Vesiliiva puhul on oluline aeglane liigutamine, sest rahmeldamisega tekitatakse liiva sisse õhutaskuid, mis tõmbavad inimese kiiremini maasse. Põhivaenlaseks on vesiliiva sattumisel aga kaal ehk suuremad esemed, näiteks seljakott, tuleks aeglaste liigutustega seljast ära võtta. Seejärel tuleb heita selili ning sirutada käed ja jalad välja, sest liival suurema pinnaga olles muututakse kergemaks. Kui see tehtud, tuleks aeglaselt liikuda kindlama pinna poole.

Ohtlikud hoovused

Enamjaolt on surfamiseks kasutatavates randades ohtlikud hoovused, mis võivad inimesed lihtsalt endaga kaasa tõmmata. Tugevatesse hoovustesse sattumisel ei tohiks ujujad ega surfajad sellele koheselt vastu võidelda, sest hoovus on igal juhul tugevam. Parem on ära oodata hetk, kui hoovus muutub korraks nõrgemaks ning asuda siis kiiresti kalda poole ujuma. Võimalik on ka liikuda hoovusega merele kaasa ning hakata tagasi ujuma kohast, kus tõmme pole nii tugev.

Rünnak safaris

Enamik safari ekspeditsioonidest on turvalised, kuid kuna tegemist on siiski sõiduga läbi metsikute loomadega paiga, pole tegevus täiesti riskivaba.

Safaris loomaga kokkupuutumisel sõltub turisti edasine tegutsemine vastavast loomaliigist. Näiteks lõviga kokku juhtudes peab inimene saama loomaga kiirelt silmsideme ning väga aeglaselt taganema, seejuures ei tohi selga pöörata ega joosta. Leopardiga kohtudes tuleb aga igal juhul vältida looma pilku ning loota, et kaslane kaotab huvi.

Elevandid võivad tunduda rahulike imetajatena, kuid ka nemad on teatud olukordades ohtlikud. Nendega kokku sattumisel tuleb jääda paigale, paista julgena ning loota, et loomad heidavad külastajale vaid paar pilku ning lähevad minema.

Pühvlite puhul on raske see, et inimene ei suuda joosta neist kiiremini ega üle elada nende rünnakut, nii jääb ainsaks võimaluseks ohu korral leida puu ja selle otsa ronida.

Matkal äraeksimine

Metsikus looduses äraeksimine on väga lihtne, eriti veel kui ollakse kogenematu matkaja.

Suuna kaotamise korral on tähtis säilitada positiivne mõtlemine ning esmalt peatuda, mõelda, vaadelda ja seejärel planeerida. Rahulikult võib üritada minna tagasi sealt, kust tuldi, kuid kui tee ei tundu ikkagi tuttav, pole mõtet jätkata. Tuleb arvestada seda, kui palju valget aega ning vett veel matkajal järel on ja selle järgi otsustada, kas alustada ööbimispaiga ettevalmistamisega. Teekonna jätkamiseks peaks olema aga rajas ning suunas väga kindel, et veel kaugemale siht- või lähtepunktist ei satuta, sest reisiselli metsast leidmine on sel juhul raskem.

Maohammustus

Madu kohates, peaks temast aeglaselt taganema. Kui loom aga matkajat seejuures jälitama asub, oleks mõistlik veidi trampida, et tekitada maas vibratsioone, mis mao eelmale ajaksid.

Juba hammustuse saanuna tuleks liikuda nii vähe kui võimalik ning asetada mürgiga jäse südamest madalamale, seda kõike, et vähendada mürgi verre sattumise kiirust. Seejärel peaks liikuma, kas omal jõul või kaaslaste abiga lähimasse haiglasse, eluohtlikus olukorras tuleks kutsuda kiirabi.

Kui vähegi võimalik siis oleks hammustamise hetkel vaadata ka madu ning jätta loom meelde, et arstil oleks võimalik kiiremini aru saada, kelle mürgile tuleb anda vastu-mürk.

Lennuõnnetus

Lennuõnnetuses surma saamise tõenäosus on üks 4,7 miljonile. Samas kui õnnetus peaks juhtuma, on esmalt oluline mitte paanitseda ning vastavalt olukorrale kas mitte hingata sisse tekkinud suitsu, panna peale hapnikumask või päästevest.

Enne õhkutõusu tuleks aga alati tähelepanu pöörata ka stjuardessidele ning ohutusvideotele, mis selgitavad, kuidas käituda ohtlikes olukordades.

Samuti on väidetavalt õnnetusse sattumisel suuremad kahjud lennuki esiosas ehk tagaossa istekoha valimine võib olla üks «ohutusabinõudest».