Indoneesias toimetab maailma kõige kallim religioon

Sumba sare matuserituaal Foto: Vida Press

Sumba saarel sünnivad juba inimesed suurte võlgadega, sest matuserituaalid, mis on sellele religioonile kohased, on lihtsalt üüratult kallid.

«Mehed sünnivad siin juba võlgadega,» vahendab Independend Ansel Mus Rangga sõnu. «Kui nende isad või vanaisad ei suutnud maksta hauakambrite ehitamise eest, siis see võlg kantakse järgnevatele sugupõlvedele edasi.»

Ida-Indoneesias asub Sumba saar, kus kohalikud järgivad ainulaadse Marapu religiooni õpetusi. Sumba on saarestiku üks vaesemaid saari ning sealsed elanikud kummardavad esiisasid, loodusvaime ja kõikvõimsat jumalat, kelle nime öelda ei tohi. Kohalikud kutsuvad teda «Suuremad Silmad, Suuremad Kõrvad, Mitte Kunagi Ei Tohi Öelda Nime.»

Huvitaval kombel on traditsioonilise maja ehitamine kohalikest materjalidest oluliselt kallim, kui modernse tsemendist maja püsti panemine. Traditsioonilised majade ehk Rumah Adatide ehitamisel tuleb kombekohaselt ohverdada ka hulgaliselt loomasid. Küla keskus on surnute elupaigaks ja need ehitised maksavad veelgi rohkem.

Matuste korraldamine Sumba saarel on laastav nii vaestele kui ka kuningapere liikmetele. Hauakivid kaaluvad kuni 70 tonni ja nende kuude jooksul, mil kive kaevandusest käsitsi kohale veetakse, tuleb toita ja lõbustada sadu mehi. Kuigi tänapäeval on juba võimalik ka kasutada mehhaanika abi, siis kohalikud seda teha ei soovi, sest nende arvates on «vanad viisid ikka paremad.»

Neid horisontaalselt asetatud kivisid kasutavad kohalikud aga meie jaoks üsna kummalisel moel. Seal peal kuivatatakse märgasid riideid ja riisi, seal puhkavad koerad ja mängivad lapsed. Kohalikud on sinna üles seadnud isegi satelliittaldrikud.

Kuna hauad on küla suur osa, siis mängivad nad kohalike igapäeva elus ka suurt rolli. Ühtlasi on nende jaoks igati oluline ka haudasid kaitsta. «Me matame oma surnud koos nende hinnaliste asjadega. Kui nad on maetud külast välja, siis võivad nad langeda hauarüüstajate ohvriks,» sõnas kohalik giid Tiger.

Kuningliku pere ümber maetakse sageli ka nende saatjaskond. Vanasti suleti elusad teenijad oma surnud kuninga kõrvale, et nad saaksid oma töökohustustega jätkata. Viimati tehti nii 1971. aastal. Selle kõrgeaulise matmiseks pidi perekond ohverdama 350 pühvlit, et toita tuhandet meest, kes kolme kilomeetri kauguselt kaevandusest hauakivi kohale tassisid.

Pühvleid peetakse Sumbal staatuse sümboliks ning olenevalt sellest, kui uhked on tema sarved, võib ühe looma hind olla isegi üle 3000 euro.  «Uue seaduse kohaselt võib ühe matuse kohta tappa ainult viis looma,» sõnas kohaliku abiorganisatsiooni juht Dato Daku. «Nii proovitakse vähendada perekondade finantsilisi raskuseid.»

Siiski kõik neid reegleid ei järgi ja alati proovitakse tappa rohkem inimesi. Kuna suurte hauakivide transportimiseks läheb vaja sada meest ja kui pere neile süüa ei anna, siis ei saa ka sellist hauda ehitada. Sumba kodanike jaoks on aga äärmiselt oluline, et lähedaste jaoks ehitataks võimalikult suur haud.

Viimastel aastatel on aga paljud perekonnad otsustanud ehitada odavamaid haudasid, kasutades selleks tsementi ja keraamilisi plaate. Selliste haudade ehitamine vähendab oluliselt kulusid, sest nad hiilivad nii mööda erakordselt kulukast loomade ohverdamisest.

Sumbal on kombeks pidada ka Pasola festivali, kus hobusteseljas asuvad võitlusse sajad inimesed. Kuigi odad on nüüdseks asendunud tömpide kaigastega võib endiselt ette tulla tõsiseid vigastusi. Samas arvavad kohalikud, et verevalamine on riisisaagile tõeliselt kasulik.

«Kolm aastat tagasi sai Pasolal üks mees surma. Selle aasta saak oli läbi ajaloo üks parimaid. See oli sellepärast, et maas oli verd,» sõnas Tiger.