Kombineerides puhkuse stressi suhete stressiga, on inimesed puhkuse lõppedes õnnetumad, kui töö ajal puhkusest unistades. Endiselt on suur osa isiklikest vajadustest rahuldamata, osa neist on muutunud halvemaks – ja siis veel see suhtekriis! Puhkus toidab lootusi, et need siis purustada. Kas siin peitub osa vastuseid küsimusele, miks on enesetappude arv kõrgeim just hiliskevadel ja suvel?
Miks puhkus raisku läheb?
Seega leidub mitmeid põhjuseid mispärast puhkust peaks käsitlema ettevaatliku aukartusega. Puhkusest sõltub rohkem, kui oskame arvestada. Puhkus on paljude jaoks illusioon, mille oskamatu teostus reedab, et mustkunstnik on kõigest trikimees ja temas puudub loodetud imevägi. Puhkus pole vaid töörutiini segav rütmihäire, vaid tõsiste sotsiaalsete tagajärgedega kultuurinähtus. Nähtus, mida kultuur on stigmatiseerinud aja raiskamisena. Tänu millele sellest lähebki palju raisku.
Inimene ei ole masin. Kuigi masinarikkas kultuuris püütakse teda sellisena näha. Rakkude, kudede, organite ja inimese tasanditel tiksuvad rütmid meenutavad masinavärki. Ometi inimese tegevuste tulemuslikkus leidlikkuse ja loominguna ei allu nupu keeramisele ega sisse-välja lülitamistele. Siin muutuvad seosed töö ja puhkuse vahel keerulisemaks.
Võtame näiteks vaatluse alla teadlased. Poole sajandi eest kogutud töötamise andmetest selgub, et teadlaste töö tulemuslikkus saavutas maksimumi vahemikus 10 kuni 20 tundi kestnud töönädalal. Sellest rohkem pingutajate tulemused kippusid langema. Näiteks üle 25 tunni nädalas töötanud teadlaste tulemused avaldatud uuringutena olid samal tasemel 5 tundi töötanutega. Üle 35 tunni tegijate produktiivsus oli pool võrreldes 20 tunni tegijate näitajatega. Huvitavalt hakkas teaduslik tulemuslikkus uuesti kasvama, kui inimesed veetsid nädalast laborites üle 50 tunni. Kõige kehvemad tulemused olid aga üle 60 tunni nädalas pead vaevanute seas.