Peterburi euroopalik elu ja aasialik asjaajamine

Euroopa eeslinna Peterburi reisimine on tegelikult üsna lihtne, kui ainult ei oleks vaja seda tüütut viisat, mis näiteks spontaanse nädalavahetuse reisi välistab. Ometi tasub natuke vaeva näha ja endale tempel passi saada, sest Helsingiga veidi sarnane Peterburi pakub võimast kogemust!

Arhitektuuriliselt on seal kõik just nii, nagu ühelt Venemaa suurlinnalt oodata võikski. Kõik hooned üritavad üksteist üle trumbata ja selle nimel nähakse kurja vaeva. Ilma liialdamata on majad umbes 300 meetrit pikad, või siis vähemalt kõrgemad kui ümbritsevad hooned või siis vähemalt kaunistatud kulla ja karraga nii, et need ikkagi teiste hulgast silma jääksid.

Isegi metroojaamad on Peterburis hiiglaslikud. Kui hakata selle linna tänavatelt otsima väikest maa alla minevat treppi koos pisikese sildiga "M", võib jaamast sootuks mööda kõndida ja ära eksida. Suur vene hing teeb kõike suurelt ja nii on ka metroojaamad harilikult suured ja uhked, tihti sammastega ehitised, mis kaunistatud läikivate ornamentidega. Kui esimesse sellisesse jaama sattudes tundub, et ilmselt ongi see ainus metroojaam, mis nii välja näeb, siis üsna pea tuleb tõdeda, et nii seal asjad käivadki.

Veidral kombel ei panegi aga kogu see kooslus pead ringi käima ja tundub omavahel sobivat. Eriti, kui liikuda kesklinnast veidi väljapoole ja uidata väiksematel tänavatel, tekib tunne, nagu kõnniksid ringi Helsingis. Üldpilt on sarnane, kuid detailid erinevad ja kindlasti on ajaloohimulisel turistil Peterburis palju rohkem tegevust.

Kõige enam pakuvad elevust muidugi Peterhof ja Tsarskoje Selo, millest viimast nüüd juba aastaid järjekindlat Puškiniks kutsutakse. Kuna mõlemad paigad asuvad linnast väljas, teab iga korralik hotelli administraator rääkida, et üksi keegi sinna minekuga kindlasti hakkama ei saa, sest see tähendab mitut metrood ja bussi ning on üldse väga keeruline. Pikema pinnimise peale tuleb siiski välja, et Peterhofi sõidab küll laev, millele minekuga turistki hakkama saaks, kuid Tsarskoje Selost võib ainult und näha. Osta tuleks ikka mõni ekskursioon otse hotellilt, sest siis on buss ja giid ning ei ole järjekordasid.

Tegelikult pole see mõistagi nii dramaatiline. Peterhofi võib tõepoolest sõita kiirpaadiga, mis ongi ilmselt mugavust hindava turisti jaoks parim lahendus. Sildudes Peterhofi juures, ootab aga ees täiesti teistsugune maailm. Linnamelust eemale ehitatud tsaaripalee koos suursuguse pargiga on ühtaegu rahulik ja elust pulbitsev, olenedes külastaja enda hetkemeeleolust.

Kulda ja suursugusust seal pargis juba jagub ning kel võimalust, tasub parki külastada kevadel, kui avatud on ka hingematvalt kaunid purskkaevud. Kindlasti tuleks varuda ka aega, sest peale pika jalutuskäigu võib üksjagu aega kuluda ka palees ja piletisabas.

Seisin minagi koos paljude teiste turistidega punase lindi taga järjekorras, kui meile korraga teatati, et ei, pileteid saab hoopis teisest palee otsast. Meelt heitmata seadsin sammud rõõmsalt järgmisesse järjekorda. Olles aga ka seal pool tundi seisnud ja üritanud kokku veerida venekeelseid silte, ilmus korraga taas välja üks kõhukas härra, kes teatas sulaselges vene keeles, et ei, välismaalased ei saa pileteid mitte siit, vaid ikkagi palee teisest otsast. Üritades käte ja vigase vene keele abil väljendada, et just sealt me tulemegi, ei tahtnud härra meid kuidagi mõista.

Kõndisime turistihulgaga nördinult minema. Peagi leidsime aga palee küljest veel ühe ukse, mille juures paistis samuti mingit sagimist, ning proovisime seal kätt. Paraku ei tahtnud keegi ka seal meile pileteid müüa ja nii suunati meid kõhuka mehe juurde tagasi. Kui meie aga tuliselt väitsime, et see mees meile pileteid ei müü, kehitati vaid õlgu ja öeldi, et üleüldse algab piletimüük turistidele alles kahe tunni pärast. Kahe tunni pärast õnnestus tõepoolest kauaoodatud pilet kätte saada.

Võib ka juhtuda, et just selle solgutamise pärast jättis järgmisel päeval külastatud Tsarskoje Selo palee palju imposantsema ja võimsama mulje. Värvikirevamat olustikku kui selle palee interjöör on tõepoolest raske saavutada. Iga tuba oli omamoodi ning kõik oli ääreni kulda ja nikerdusi täis. Kui aega jätkub, tasub seda nii väljast kui ka seest uhkelt dekoreeritud paleed kindlasti kaeda.

Tsarskoje Selosse sõidetakse aga peamiselt Merevaigutoa pärast, mida seal tegelikult polegi. Nimelt käivad turistid uudistamas toa koopiat ja mõistagi tõmbab ka toa ümber lasuv müsteerium. Veel praeguseni ei ole kindel, kus see tuba võiks asuda või kas see üldse alles on. Üsna palju viidatakse samas turismimaterjalis ka sellele, et tuba on siiski hävinud, ja selle leidmiseks pole lootustki. Siiski ei ole paljud veel alla andnud ja vihjeid Merevaigutoa asukoha kohta jagub endiselt ohtralt.

Nagu ka Peterhofis, tuleb ka siin varuda aega. Kuigi piletijaht pole pooltki nii keeruline ja suunisedki on palju selgemad, võib järjekorras aega minna isegi paar tundi. Lisaks tuleb varuda kannatust ja leppida sellega, et ekskursioon läbi palee kulgeb ilmselt õlg õla kõrval mõne Hiina või Jaapani kaasturistiga, sest kuigi palee on suur, ei suuda see ära mahutada kõiki uudistavaid turiste. Taas on palee täis kulda ja nikerdusi ning suuri ja väiksemaid maale endistest omanikest. Ometi on Tsarskoje Selo kuidagi võimsam kui Peterhof, kuid võimalik, et selle tunde tekitab vaid teadmine, et juba järgmisel sammul võib sattuda saladuslikku Merevaigutuppa.

Kuulsatest paleedest teatakse harilikult Ermitaaži Talvepaleed, mida samuti iga hinna eest külastada üritatakse. Kuigi väljast on hoone kaunis ja grandioosne, võib selle interjöör teistega võrreldes väikese pettumuse valmistada. Kunstihuviline turist võib siin rahumeeli mitu päeva veeta. Kui aga otsitakse Venemaa suursugusust, võib piirduda ka vaid fassaadi uurimisega. Ka ekspositsioon jätab minu arvates pisut soovida. Näiteks kui külastajatele soovitakse näidata 19. sajandi klassikalist tuba, on sinna kokku kuhjatud kõik esemed, mis sellele perioodile vastavad, olgu siis tegu vanni- või magamistoa mööbliga.

Kokkuvõtlikult võibki öelda, et kolmest päevast Peterburis kõige nägemiseks ei piisa. Kui teha valikuid, siis need, kes armastavad paleesid, mingu Tsarskoje Selosse, pargihuvilised sõitku Peterhofi, ja kunstisõbrad seadku sammud Talvepaleesse.