Eestlane jutustab: kuidas hiinlannad mulle tünga tegid

Hiinlannad Foto: Vida Press

Pärast pikka kaalumist otsustasin kirjutada seigast Hiina reisilt, millest esialgu ei julgenud kellelegi isegi rääkida, kuid nüüd olen selleks valmis – õpetuseks mulle ja teistele.

Algas kõik sellest, et tundsin sellel ajajärgul oma elus sügavamat huvi feng-shui vastu ja tutvusin Seedritega, kes on Eestis selle mõttevoolu aktiivsed esindajad. Kuna nad plaanisid Hiina reisi, kus ma saaksin feng-shui tõdesid tundma õppida, siis võtsin pakkumise vastu ja sõitsin koos Seedritega Hiina.

Esimene mulje oli oodatav – kõikjal palju väikesi hiinlasi ümber sebimas, mõned välismaalased ka sekka ära eksinud ja õhk täis igasugu saasta. Läksin linna peale ja mul oli plaanis lisaks linna vaatamisele osta endale ka mugavad rihmikud, mis olid koju ununenud. Kõndisin siis mööda Pekingi jalakäijate tänavat, kus poed olid ääres ja mõtlesin: «Milline neist võiks küll jalatseid müüa?»

Ingliskeelsete kirjadega sealkandis just ei priisata. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – nägin üht tüdrukut kellel oli käes kilekott karbiga, mis meenutas kangesti kingakarpi. Astusin juurde ja küsisin – kas ta inglise keelt räägib. Küsisin siis, kust ma saaks endale ühed mugavad kingad osta ja minu üllatuseks oli ta valmis kohe tulema mulle näitama, kus sedalaadi pood asub. Mõtlesin, et näe kui sõbralikud hiinlased. Poes juhatas ta samuti mind kohe kingaosakonda ja näitas seal nii ühte kui teist, kuid kahjuks oli minu jalanumber 45 nende jaoks liig mis liig.

Seega otsitut ma ei leidnud. Tüdruk aga oli vahepeal helistanud kellelegi ja sinna oli tulnud veel teinegi hiinlanna. Koos nad rääkisid midagi omavahel ja kutsusid mind teise poodi. Loomulikult ei leidnud ka sealt ma endale sobivat suurust ja siis küsisid nad, kas ma ei taha nendega teed juua. Kuna mul peale kingade mingeid plaane polnud ja see teine tütarlaps rääkis täitsa normaalset inglise keelt, siis soostusin. Nad viisid mind mingisse kaubanduskeskuses olevasse väikesesse kohvikusse ja istusime sinna juttu puhuma. Ise ka ei saanud aru, miks ma küll nende ettepanekuga nõustusin. Kuna olin oma videokaamera, rahakoti ja muud väärtuslikumad esemed jätnud hotelli, siis polnud mul erilisi hirme ka. Lisaks pidi ju Hiina olema väga turvaline riik.

Nad küsisid Eesti kohta ja selle kohta, kas ma Hiinas olen käinud ja palju muid teemasid. Oma nimed ütlesid ka kenasti, mis mulle loomulikult meelde ei jäänud, ja kõik tundus turvaline. Siis aga tuli ettekandja ja tõi menüü. Uhh, millised hinnad, mõtlesin mina, aga tellisin vaatamata sellele mingid teed ja lõpuks klaasikese viskit. Nägin küll, et pudeli hind oli üüratu - 3500 jüaani ehk umbes 500 eurot Red Lebeli eest on jube hind aga ikka ostsin. See on minu kaalutleva ja arvestava iseloomu jaoks uskumatu.

Kui olime tunnikese rääkinud, tuli tasumise aeg kätte ja siis sain teada, et viskit müüdigi ainult pudeliga ja ma pidin kogu pudeli ära ostma. Kuna mul nii palju raha kaasas  polnud, siis rääkisid tüdrukud, et lähme käime hotellis ja toome krediitkaardi ära ja, mina nõustusin. Ilma mingi vaidluseta. Käisimegi hotellis ära ja võtsime kaardi ning ma maksin pudeli kinni. Kokku koos teedega umbes 600 eurot. Uskumatu. Poolik pudel anti mulle kaasa.  Aga ega sellega asi lõppenud.

Ma tahtsin küll nüüd hotelli tagasi minna, kuid tee peal käisid tüdrukud peale, et läheme ikka karaokebaari ka. Ja nii imelik kui see pole, ma jäin jälle nõusse. Kes mind tunnevad, saavad ilmselt aru, et midagi oli ikka väga valesti. Läksime sinna ja ma tellisin jälle sööke-jooke oma 200 euro eest, sest ka seal olid hinnad ülimalt kõrged. Karaokelauljat minust ei saanud, kuid viskit libistasin ma seal korralikult. Äkki ma nagu ärkasin  – mida ma teen?  Miks ma selle jandiga nõus olen olnud? Miks ma üldse selle tüdrukuga siin toas olen ja kuhu teine läks? Pagan. Ma tõusin järsult püsti ja läksin ruumist välja – seal mängis teine tüdruk üksi piljardit. Minu juurde tuli mingi kohalik uue arvega – 500 jüaani (umbes 70 eurot), kuid ma ütlesin tüdrukule kõnni pealt üle õla, et ta võib selle ise maksta. Tüdruk jooksis küll mulle järele ja rääkis kiiresti midagi, kuid mina läksin juba trepist alla ja otse tänavale. Seal aga sadas paduvihma nagu ikka Pekingis öösiti sellel aastaajal sajab. Ostsin mingi suvalise inimese käest viie euroga, mis mul õnneks veel rahakotis oli, ühe vihmavarju ja marssisin läbi lompide minema. Hotelli jõudes olin läbimärg ja vihane oma käitumise peale. Aga mis sa enam ära teed?

Nüüd olen palju-palju kordi sellele juhtumile mõelnud ja jõudnud järeldusele, et see ei saanud olla muud midagi kui hüpnoos. Nad lihtsalt hüpnotiseerisid mind ära ja panid tegema asju, mida ma tavaliselt üldse ei tee. Alles siis, kui üks neist välja läks ja teine viskist vinti jäi, ei suutnud nad oma hüpnoosi jätkata. Ju nad siis arvasid, et pudel viskit on teinud oma töö ja pole enam vaja mind töödelda.  Kui ma nende käitumist hiljem analüüsisin, siis leidsin, et vist oli nende eesmärk saada mind selle esimese tüdrukuga amelema ja siis esitada mulle veel eriti suur arve. Miks teine muidu toast lahkus ja miks see esimene mulle külje alla puges. Õnneks oli ta liiast joonud ja ma suutsin hüpnoosist õigel ajal välja tulla. Kaotasin tohutu hulga raha, kuid «ärkasin» õigel ajal.

Mis ma sellest õppisin. Olin enne seda endast heal arvamusel ja kindel, et suudan igas olukorras säilitada kaine mõistuse. Alkohol, mida ma tollel ajal veel tarbisin, polnud kunagi minu mõistust nii palju mõjutanud, et ma oleks midagi lolli teinud või unustanud ja siis... See raha, mis ma maksin, oli kooliraha. Aasta hiljem hakkasin karsklaseks, mis oli ka hiinlannade juhtumist osaliselt tingitud ja seda lugu ei unusta ma iialgi. Minu arvamus endast ja naistest muutus kardinaalselt. Avalikult rääkisin sellest loost alles jupp aega hiljem ja oma sõpradele ning tuttavatele pole siiamaani julgenud oma nõrkusehoost rääkida.  Nüüd lõpuks julgen seda teile kõigile, head sõbrad ja tuttavad, avaldada – et kaitsta teid samasuguste juhtumite eest.

Loe ka teisi reisilugusid siit.