Sisuturundus

5+1 kohustuslikku toiduseiklust Ida-Viru seiklusmaalt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ida-Viru turismiklasterRaul Kalev, turunduskonsultant

22. mai 2017, 17:24

Artikli foto — Foto: Ida-Viru turismiklaster

Kui veel kümmekond aastat tagasi võis pealinna toiduvalikuga hellitatud tallinlane Ida-Virumaale sattudes nõutult kukalt kratsida ja Narva bensukast soetatud hamburgeriga leppida, siis nüüdsest seiklusmaa tiitlit kandev piirkond ei pea avalike toidukohtade taseme pärast häbenema juba mitu hooaega. Siikohal peatun Ida-Viru TOP 6 miljöörikkamal toiduseiklusel, mille valikus on kaasa löönud erinevad turimiskorraldajad, kes toonud piirkonda sadu reisigruppe ja kogunud neilt ka väärtuslikku tagasisidet. Kui tahta, võib kõik need kuus kohta võtta pikema nädalavahetuse autoreisi plaani ja avastada seikluslik Ida-Viru sootuks ahvatlevamast küljest.

1. Purtse Kindluselamu. Tallinnast Narva poole sõites tuleb esimesena vastu Purtse, kuhu on 16. sajandist pärit kindluselamusse kolme aasta eest restorani rajanud elukaaslased Janner Eskor ja Sigrid Välbe. 600 ruutmeetrine kolmekorruseline unikaalne ehitis peidab endas lisaks alumise korruse restoranile (kunagine elukorrus) ka teise korruse kontsertisaali (kunagine viljaladu) ja kolmanda korruse näitusesaali (kunagine kaitsekorrus). Hobi korras muude tööde-tegemiste kõrvalt kindlusetoitlustust pakkuv pererahvas hindab ise lihtsaid kohalikke toite ja hubast sööginautimist küünlavalgel. Sedasama jagatakse ka külalistega. Toidukoha eripäraks on maksimaalne kohaliku tooraine ärakasutamine, muuhulgas kantakse kogu kalavalik lauale Purtse kaluritelt. Hitt-roogadeks peavad püsikunded 12 eurost räimerooga ja isetehtud kamajäätist. Kõik see kokku lennutas Purtse 2015 ja 2016 aastal Eesti restoranide TOP sajasse.

Et 2,5m paksuste paekiviseinte vahel ning poolenisti maasees asetsev Purtse kindluselamu-restoran on pisike ning kõik toit valmib nullist, siis palub lahke pererahvas ettehoiatamata saabunud külalistel varuda aega vähemasti tunnikese. Parem aga poolteist. Seda aega ei pea siiski niisama istuma, vaid võib tutvuda maja ajaloost pajatava näitusega, uudistada kindlusrajatist seest ja väljast ning mekkida pererahva enda pruulikoja õllevalikut (muide, juunist avatakse ka õllede mekituba). Kes tahab, saab maja ümber uudistada ka endisaegset hiiemäge ja lohukestega kultuskive.

/ Ida-Viru turismiklaster Foto: PR-GURU OÜ

Kui aga tulla grupiga ning teatada paraja varuga ette, on pererahvas valmis teenidama kuni 60 inimest.

2. Hill Cafe. Kiviõli tuhamäele rajatud seikluskeskus on tuntud üle Eesti. Sellesama Baltikumi kõrgeima mäe juures asub ka firmaürituste, sportlaste ja niisama seiklejate teenińdamiseks mõeldud buffee stiilis toidukoht, kust kõrghooajal käib läbi kuni 500 inimest päevas. Kuigi tegu ei ole restoraniga, pakuvad tuhamäe vaated ning stiilselt-lustlikult kujundatud ruumid meeldivat äraolemist kõigile. Suur väliterrass ja laste mänguala, privaatne mäevaatega saun, veinipudelitesse istutatud laevalgustid, suusad seintel, jpm tegurid toetavad selle koha maitseelamusi. Et toit poleks juhuslik, selle eest kannab hoolt Nepaalist pärit peakokk Bimal Malla. Pole ime, et Aasia maitsed mõnusalt hamba all eristuvad. Kohvik on avatud keskuse lahtiolekuaegadel, gruppidele etteteatamisel igal ajal.

3. Saka Mõis. Alles selle aasatuhande alguses eraomanik Tõnis Kaasiku omandisse rännanud ja varemetest üles ehitatud neorenessanslik Saka mõis on üks Ida-Viru pankranniku pärle. Suur-Saka (Gross-Sack) ja Sackhofi nime kandnud mõis rajati 17. sajandil pärast seda kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626-ndal aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Leslie'le.

Kui kompleksi taastamisel rajati siia esmalt hotell ja spaa, siis 2010 aastast on uue kuue saanud ka mõisa peahoone, mille null-korrusel peidab ennast mõnusalt madal võlvlagedaga restoran. Kolmeruumiline söögisaal, millest ühte kasutasid nõuka-ajal sööklana ka punasõdurid, peibutab kaasaegseid söömalisi nii tellisplaatidest põranda kui vahekoridoride seintele riputatud ülevaatega mõisa ajaloost. Ühe saalidest on omanik kaunistanud oma perekonna ja lastelaste fotodega. Et anda märku: siin elatakse!

Veidi prantsusepärase toiduvaliku eest vastutab Sakas menüüde autor ja tuntud meisterkokk Riho Leppik. Korralikult kõhtutäitvad eelroad eesotsas hinnatud suitsupardi salatiga on vaid tagasihoidlik eelmäng igapäevaselt avatud mõisa restoranis. Põhiroogade seast leiab nii kala, kana, lammast, veist kui siga. Kuigi kokku suudavad söögisaalid mahutada 70 inimese ringis, saab vajadusel lauad katta ka mõisa esimsel korrusel asuvates Kaminasaalis ja luksuslikus , Shoti saalis. Et külalisi käib palju, veendusime meiegi kokkade antud lubaduses, et toitu ei tule tavaliselt üle 15-20 minuti oodata.

4. Rondeel. Narva kindluse territooriumil laiutava ümara suurtükitorni sisemusse rajatud restoran Rondeel on kõike muud kui juhuslik toidukoht. Kuigi miljöös on palju tuttavlikku juba 35 aasta tagusest interjöörist, sai kogu köök uuendatud alles eelmisel aastal. Mööblit, millest ehk omanäolisem asub kolmanda korruse saalis ja pärineb ARSi meistrite käe alt, on meeldivalt värskendatud. Toidu kvaliteediga peaks rahulduma iga kvaliteedifriik. Seda, et liha säilitatakse vaid jahutatud kujul ja road tulevad värskest söeajust, kinnitab peakokk Indrek Kõverik uhkelt. Kunagine Kuldse Notsu kõrtsi peakokk, kes lisaks valmistanud roogasid ka Tallinna tipp-restoranide hulka kuulunud Stenhusis ja Ermitaazis, on Ida-Virus veetnud nüüdseks juba 12 aastat. Rondeel on tema lemmiklaps.

Restorani klientide vaieldamatuks lemmikuks on kruubipuder sealihaga ning Narva oma kala. Silmud! Viimaseid pakutakse nii marineeritult, grillitult kui punase veini kastmes. Kolmekäigulise lõunasöögi laualekandmiseks ja pintslissepistmiseks kulub tunnike-poolteist. Et suurtükitorni põranda põhiplaan on ümmargune, ei saa siin pikki laudu katta. Seevastu suveterassile mahutab aga pika laua taha 150 inimest küll. Kindel eripära on Randeel ka akendest avanevad vaated Aleksandri kirikule, Narva Hermanni kindlusele, Euroopa Liidu piiripunktile ja Venemaalegi.

5. Kaevurisöökla&kohvik. Kohtla-Nõmmel paiknev Eesti Kaevandusmuuseum on kindlasti üks lahedama interjööriga kohti kogu Eestis, kuhu ennast einestama sättida. Põlevkivi kaevandamise detailidega on läbipõimitud nii maa-alune kaevurisööke pakkuv „restoran-söökla“, kui ka maapealne alles 2015 aastal uue kuue saanud ning isegi Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia nominendiks kuulutatud rikastuskeskuse kohvik. Mõlema toidukoha hingeks on kaasaegne köök ja peakokk Tatjana Anissimova, kelle juhtimisel on sealsamas ruumides edukalt toitlustatud ka paarisajapealisi konverentse. Kui vaja, kaetakse lauad maa-all, kui vaja, siis maa peal. Siiski, maa-aluse kaevurilõuna nautimiseks tuleks eelnevalt toitlustus ette tellida. Ning arvestada ka sellega, et ilma giidita ja kaevuriks riietumata seljankat, pekki ja viina mekkima ei lasta. Seevastu rikastuskeskuse kohvikusse, mis sisuliselt paikneb kesk põlevkiviteemalist ekspositsiooni (isegi laudade sisse on integreeritud põlvekivi tükid) ning kus lapsed võivad vanemate juurest lahkumata ekskavaatoril vallatleda, pääseb igaüks ka ilma giidita. Ei saa salata, et siingi kohtab võimsaid tundeid, mida endast läbi lasta. Hiiglaslikud aknad loovad fiilingu, et viibid reaalselt toimivas kaevanduses, kus keegi on vaid müra ja tolmu ära imenud.

Üleüldine kundede lemmik nii all- kui pealilmas on seljanka ning näkileivad sibulaga!

6. Mäetaguse mõisa restoran. Koorijuht Hirvo Surva lemmik ajaviitmise kohaks saanud Mäetaguse Mõisa restoran on külastamist väärt juba seetõttu, et Eesti rikkaima valla omandisse kuuluv mõisakompleks koos spaa ja hotelliga asub rahvakeeli pärapõrgus. Lisaks veel ka hiiglaslike maa-aluste põlevkivikaevanduste äärel, kus kõik ümberkaudne maa tegelikult alt õõnes on! Lähimast linnast- Jõhvist jõuab sinna napi 20 minutilise autosõidu järel. Juba 1542 aastal ürikutes ära märgitud Mäetaguses püsib mõis sellisel kujul 18 sajandi lõpust, mõisahotell asub aga mõisakompleksi kõrvalhoones. Üht otsa pidi tõllakuuri kohal, teisalt aga endisaegses veskis. Et tegu on muinsuskaitsealuste hoonete ja ruumidega, on uuendusi toimetatud targu ja maitsekalt. Maas kiviplaadid, laes aampalgid. Kõik on stiilselt restaureeritud ja loob õdusa meeleolu.

Maksimaalselt 60 inimest mahutava ning igapäevaselt avatud Mäetaguse restoran on üks neist, kus väärtustatakse kodukandi toitu. Jänese-, uluki-ja lambaliha, lisaks marjad, juurikad – kõik see jõuab lauale ümbruskonnast. Köögi stiil ise on sümbioos kodanliku-Eesti aegsest vanaemade kodutoidust ja kaasaegsest gluteeni-ja allergeenivabast mõtteviisist. Kastmepaksendajaid te siit juba ei leia ja liigse suhkru hoiab ta roogadest kaugel eemal. Isegi veganitele on siin oma menüü!

30 aastase tööstaažiga peakokk Veronika Vaino on õppinud tervislikkukokakunsti mitmetelt kaasaaja Eesti tipp-toidukunstnikelt nagu Angelica Udeküll, Janno Lepik ja Kristjan Peäske.

Teadaolevalt ainsa Eesti restoranina pakub Mäetaguse oma külalistele ka nn „söögiseiklust“, kus igaüks, kes sellisest seiklushimust eelnevalt teada annab, saab peakoka juhendamisel õppida mõisakompleksi kuuluva käsitöömaja õppeköögis ise omale huvipakkuvat rooga valmistama. Korraga on külaliste käsutuses neli täismahulist kööginurka ja suur laud, kus osad perekonnad vaaritavad võidu pelmeene, teised vedi hiljem aga brüleekreemi! Ideealne väljasõidumagnet igale perele!

Kommentaarid