:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Enne kui suvi avab lõputult seiklusvõimalusi, käivitab Arter kevadeks uue rubriigi, kus tutvustab ja aitab teil avastada, mida sisukat ja huvitavat saab nädalavahetusel teha Eesti väikelinnades, kuhu enamik just liiga tihti ei satu. Alustame Lõuna-Eestist, Võrust.
Linnapuhkus Võrus: 11 kõige ägedamat kohta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kubija hotell-loodusspaa
/nginx/o/2017/03/16/6456713t1h55e4.jpg)
Tähelepanu – ulakad lätlased! Spaa haldusjuht nägi kord oma silmaga, kuidas kaks lõunanaabrit, üks naine ja teine mees, nurgas kombetult nagistasid. Näitas noile siis korralekutsuvalt rusikat. Nonde vemmeldav veri jahtuski.
Siiski on Kubija loodusspaas seatud asjad nii, et saaks ikkagi rahulikult lõõgastuda. Basseinid ehk veesilmad on rajatud püha geomeetriat arvestades, kinnitab Aigar Pindmaa spaa juhatusest. Teisisõnu kuldlõike mõõtmeid arvestades. Basseinides on vee temperatuur 28, 32, 36 ja 42 soojakraadi. Lamamistoolides, millest mõni on koguni soojendusega, saab lasta silmil puhata teisel pool väikest veekogu kõrguval metsaveerel; pole harv juhus, kui sealt ilmub nähtavale mõni metskits. Veekogu, muide, on suuresti kobraste teene. «Nad on kasutanud kõiki neid tarkusi, mida mina viis aastat ülikoolis õppisin,» kiidab veeinseneri haridusega Pindmaa.
Kubija malbes looduses peitub ka põhjus, miks pole lootustki sealsest spaast pikka basseini leida. Enamik külastajaid, vähemalt 80 protsenti, ootab spaas rahu ja vaikust, väidab Pindmaa. Suur bassein toob ainult kisa ja kära.
Kuigi mõni lätlane suudab isegi loodusspaa vaikseimas nurgas mõnikord häirivat naginat tekitada...
Kubija hotell-loodusspaa tuba kahele maksab 79 eurot, sviit 129 eurot.
GastroPubi17
/nginx/o/2017/03/16/6456715t1h430b.jpg)
Teele Viira käib seal. Sofia Rubina ka. Samuti Jaan Sööt ja Indrek Kalda. Isegi Moskva-Odessa eesotsas Stanislav Bulganiniga. Ja muidugi (jõudu teile hääldamiseks!) PööLoYGLääNZ.
GastroPubi17 on ainus koht Võrus, kus saab nädalalõppudel kuulata live-esinemisi, väidab laudade äärde ligi 150 istujat mahutava söögikoha haldusjuht Jaanus Kuklane. Ja saab kuulata täiesti tasuta – ei mingeid pileteid.
Gastropubi tähendab, et koht pole pelgalt pubi – kuigi seal on näiteks noolemäng ja piljard –, vaid otsapidi ka restoran, kuid siiski mitte päris. Lühidalt: jääb olemuselt nonde kahe vahele. Igatahes koeraomanikud võivad sisse astuda koos oma parima sõbraga, s.t lemmikuga. Koer saab kohe veekausi nina ette.
Kes muusikast ei hooli, võib piiluda ovaalse punase lauaga Morgani varakambrisse, kus võib tabada kohalikke võimu- ja ärimehi diile tegemas. Aga kui poliitika samuti ei paelu, seadke sammud baarileti äärde: juhul kui ta parajasti metsas ei konda, võite sealt leida esimese eestlasest Everesti-vallutaja Alar Siku. Küllap ta räägiks teile midagi huvitavat isegi ilma, et talle välja peaksite tegema.
GastroPubi 17 (Jüri tänav 17) on avatud reedel ja laupäeval öösel kella kaheni.
Georgi hotell
/nginx/o/2017/03/16/6456717t1h7d74.jpg)
10 000 eurot vastuvõtulaua puuteekraani eest!? Unustage ära.
Kui Imre Viilukas (pildil) asus neli aastat tagasi Võru peatänaval restaureerima ajaloolist postimaja, plaanis ta algul, et sinna tulevad väljaüüritavad korterid. Aga mida rohkem ta vananenud hoonet lammutas, seda suuremad puudused välja koorusid. Niisiis, remont läks põhjalikuks ja kalliks. Sündis otsus: kui midagi asemele ehitada, siis teha tipptasemel ja kvaliteetselt.
Tunamullu suvel avas Viilukas talle kuuluva Ränduri külalistemaja kõrval Võru uhkeima, nelja tärni tasemeni küündiva hotelli – 18 numbritoa, saunade, ilusalongi ja linna nooblima restoraniga (nimeks Postmark). Täpsemini: nutihotelli.
Eesliide «nuti-» tähendab, et tervelt 250 olmefunktsiooni – alates valgustusest ja lõpetades küttega – on kas automaatselt või nutitelefoni abil reguleeritavad. Sealt, muide, tuleb oluline kulude kokkuhoid. Aga kui vastuvõtulaua suure puuteekraani eest küsib tolle tootja 10 000 eurot, siis see, möönge, pole ju ostjale mingi kokkuhoid.
Pikakasvuline Viilukas ei hakanud hinna üle pikalt kauplema. Võttis kätte ja valmistas väidetavalt Baltimaade ainsa vastuvõtulauas asuva hiigelpuuteekraani ise. Kokkuhoid missugune – see läks talle maksma 3000 eurot.
Georgi hotelli (Jüri 38a) kahene tuba maksab 70 eurot, kolmene 85 eurot ja junior-sviit 110 eurot.
Katariina kohvik
/nginx/o/2017/03/16/6456723t1h58d6.jpg)
Varastes kolmekümnendates heledapäine naine laseb teisipäeva pärastlõunal saiadega täita kõigepealt ühe paberkoti. Siis teise. Seejärel kolmanda. Lõpuks neljandagi. Tunnistab, et satub harva Tartust Võrru, aga kui satub, siis kuulsast Katariina kohvikust ostab alati saialaadungi kaasa.
Katariina kohviku, mille ruumes asus Vene ajal loomakliinik, tegi aastaid tagasi üle Eesti kuulsaks Võrumaalt Antslast pärit telemees Vahur Kersna. Äri õitseb seal siiamaani. Hinnad püsivad ühtlased, osta sa korpi või kilupirukat – kõik maksavad ühtmoodi 70 senti. Kõik on värsked, isetehtud.
Ei ole äri pidurdanud seal seegi, et kaardiga, hoolimata e-ajastust, Katariina kohvikus ikkagi maksta ei saa. See on põhimõtte küsimus, selgitab kohvikupidaja (kes palub, et ta nimi lehte ei läheks; ju siis kohaliku kuulsuse koorem...): «Me ei taha pankadele oma raha anda.» Ta lisab, et isegi omaaegne peaminister Andus Ansip – nüüdne Euroopa digivolinik – oli neid sellise otsuse eest kiitnud. Dokumentaalseks kinnituseks sellele on kohviku seinal foto leti ees seisvast ülikonnas Ansipist.
Katariina kohvik (Katariina allee 4) on laupäeval lahti kl 9–16, pühapäeval suletud.
Tamula rannapromenaad
/nginx/o/2017/03/16/6456743t1h402f.jpg)
Jalakäijaile loodud promenaad Tamula järve kaldal pole küll teab mis pikk, umbes 800 meetrit, kuid viib Eesti ühe pikima, 180-meetrise rippsillani, üle mille pääseb Roosisaare poolsaarele. Kevadel saab promenaadil üksnes jalutada (pange soojalt riidesse, kui üle järve puhub tuul), kuid suvel pakub Tamula liivarand võrreldes Pärnu ülerahvastatud plaažiga palju rohkem liikumisvabadust.
Tootsi Tasku
/nginx/o/2017/03/16/6456727t1h2447.jpg)
Kui suurlinnad panustavad ostlejate meelitamiseks üha uhkematele kaubanduskeskustele, siis väikelinnade võlu peitub vastupidises, pisipoodides. Võru arvukate nn kaltsukate ning antiigi- ja muude väikeäride seas on keskväljaku ääres asuv Tootsi Tasku üks suuremaid. Sealt võib leida Venemaa komme ja kosmeetikat, Rootsist pärit vana mööblit ja nipsnukukesi, Soomest toodud kodutehnikat ja Poolast hangitud tööriistu. «Põhimõtteliselt leidub kõike,» kinnitavad naised leti taga (nemadki paluvad end säästa kuulsusest üleriigilises lehes), lisades naerdes: «Ainult autosid me ei müü.» Neil on üks peareegel: kogu kaup peab olema puhas.
Tõepoolest, kaltsukale tüüpilist lõhna Tootsi Taskus nina ei tuvasta.
Tootsi Tasku (Lembitu 4) on laupäeval lahti kl 10–14, pühapäeval suletud.
Võru spordikeskus
/nginx/o/2017/03/16/6456729t1hb5f2.jpg)
Maidu Laht (pildil) jooksis kuraditosin aastat tagasi staadioniringi, 400 meetrit, 47,94 sekundiga, mis annab Eesti kõigi aegade edetabelis koha teise kümne lõpus. Kõva tulemus! Endise kõva jooksumehena ja nüüdse Võru spordikeskuse juhina ei arva ta, et jooksmise eest on õiglane kelleltki raha küsida. Seega, jookske ja hüpake Võru punase tartaaniga staadionil palju aga tahate, see ei maksa teile sentigi. (Aga jalgpallurid, teie küll maksate! Sest teie rikute muru.)
Ent jahedal-tuulisel kevadel, kui lähete 200-meetrise ringiga halli, pistke kolm ja pool eurot siiski taskusse. Selle eest saate vastu ka, kas või sikutada kangi, turnida võimlemisriistadel, taguda poksikotti. Halli mahub isegi kolm sulgpalliväljakut ning võrkudega eraldatav tenniseplats. Noil maksab tund mängimist kahele vastavalt 5 ja 16 eurot.
Tahate midagi odavalt? Palun väga: Kubija laululava juures asub disc golf’i rada.
Võru spordikeskus (Räpina mnt 3a) on nädalavahetusel avatud kl 9–21.
Kreutzwaldi majamuuseum
/nginx/o/2017/03/16/6456735t1h8e1f.jpg)
«Siin majas elati eesti mehe ja saksa naise kaksikelu,» tsiteerib luuletaja Gustav Suitsu Aimi Hollo, «Kalevipoja» eepose autori Friedrich Reinhold Kreutzwaldi majamuuseumi juhataja.
See on midagi sellist, mida ajaloo- ja kirjandusõpikud ei räägi. Aga Hollo ja muuseumi giidid teavad pajatada palju rohkemat, kui klanitud teavikutesse mahub. Ja teevad seda täiesti tasuta. Teisisõnu: nende teabeküllane jutt on kaheeurose muuseumipileti hinna sees (õpilastele euro).
Aga ikkagi: mis kaksikelu?
«Majal on võlg,» selgitab Hollo nüüdses majamuuseumis, kus lauluisa Kreutzwald elas 44 aastat. «Kolm last on vaja koolitada. Ja ta läheb üles «Kalevipoega» kirjutama,» osutab Hollo teisele korrusele viivale trepile. «Miks?» tsiteerib ta Kreutzwaldi sakslannast naise imestavat küsimust. Ja lisab veel ühe jahmatava detaili: «Proua ei lugenud kunagi «Kalevipoega», kuigi see ilmus peagi ka saksa keeles.»
Kuigi Kreutzwaldi muuseumikompleks koosneb viiest hoonest, ei maksa peljata, et võite sinna kaotada tunde ja tunde. Hollo sõnul annavad muuseumitöötajad endale selgelt aru, et üle ühe tunni, heal juhul pooleteise ükski inimene ükskõik kui põnevat infot vastu võtta ei suuda. Seepärast, lisab ta, tulevad paljud, kes seal korra käinud, peagi tagasi.
Kreutzwaldi majamuuseum (Kreutzwaldi 31) on nädalavahetusel avatud kl 10–17.
Ööbikuoru vaatetorn
/nginx/o/2017/03/16/6456737t1hfe9c.jpg)
Ärge heituge, aga üleval tuule käes pisut kõigub. Lõppeks, kui olete mööda 144 astmega keerdtreppi üles roninud, olete jõudnud ikkagi maapinnast 27 meetri kõrgusele.
Aga ärge muretsege, seepärast Rõuges Ööbikuoru servale uus, Pesapuu-nimeline terassõrestikuga vaatetorn mullu valmiski, et eelmine, puidust torn, muutus ajapikku pehmeks ehk pehmelt öeldes kasutamiskõlbmatuks.
Siiski kaks soovitust: praegu, kevadisel ajal, saavad jalanõud parklast tornini minnes poriseks. Ja kui kõrgust kardate, siis ärge platvormil otse jalge ette vaadake: sealne sõrestik paistab täiesti läbi.
Torni külastamine on tasuta.
Hinni kanjon
/nginx/o/2017/03/16/6456739t1h0d88.jpg)
Päris Metsiku Lääne kanjon, nagu Ameerika vesternidest nähtud, see muidugi pole. Aga Eesti mõõtkavas on see suurim ja parim: Hinni kanjonil ehk sälkorul Kahrila järve lähedal on pikkust 300 meetrit, liivakivist seinad küünivad 20 meetri kõrguseni. Kanjoni põhjas kulgeb laudtee, mis enne lõppu on kahjuks jäänud varingu alla. Sealne loodus on õrn ega vaja kohe kindlasti, et te kümnete idiootide ja debiilikute kombel oma nime pehmeile paljandikele kraabiksite.
Hinni kanjonisse Haanja looduspargi sihtkaitsevööndis pääseb tasuta.
Suur Munamägi
/nginx/o/2017/03/16/6456741t1h64d1.jpg)
Just nädalalõpp on kuni aprilli alguseni õigeim aeg Suure Munamäe vallutamiseks. Sest mäe otsas seisev 25,7 meetri kõrgune vaatetorn, mis valmis juba enne sõda, aastal 1939, on sel kuul avatud üksnes laupäeval ja pühapäeval, sedagi kella 12–15. Ent olge hoiatatud: selle nädala teisipäeval oli viimane osa tõusust mäe otsa ohtlikult libe. Riskide maandamiseks minge üles või tulge alla raja äärest metsapuude alt.
Suure Munamäe vaatetorni pilet täiskasvanule maksab 4 eurot, õpilasele 3 eurot, perele 11 eurot.