Esimesed eestlased müstiliste Ica kivide muuseumis

Peruu Ica kivid on üks nendest rohketest fenomenidest, mis Lõuna-Ameerikas palju emotsionaalseid vaidlusi tekitavad. Tegemist on nähtusega, mida peavoolu teadlaste arvates lihtsalt ei saa eksisteerida, mistõttu on kivid tõmbenumbriks erinevatele avatud meelega maadeavastajatele. Nende nägemiseks tuleb aga kõigepealt Peruusse sõita. 

Veerand miljoni elanikuga Ica linna saamiseks tuleb pärast lennureisi istuda pealinnas Limas ümber liinibussile, mis mööda Pan-Ameerika kiirteed lõunasse kihutades teid viie tunniga kohale viib.

Tegelikult oleks sealkandis olles mõttekas koht sisse võtta Ica lähedal asuvas Huacachinas, mis on piirkonna kõige võluvam ja elegantsem paik. Tegemist on liivadüünidest ümbritsetud kõrbejärvekesega, mille ümber leidub rohkesti casa’sid (troopilise loodusega aedu – toim), kuhu teid lahkesti sisse palutakse. See on oaas, kust ei ole niismaa lihtne lahkuda – tema paradiislik maailmast eraldatuse fluidum imab oma turvatundega endasse iga ringiuitaja, kaotades soovi rännata ohte täis tundmatusse. Huacachina on hea staap, kus sepistada külaskäiku kurikuulsasse Ica kivide muuseumisse.

Pole kahtlustki, et mõningast konspiratsiooni see ettevõtmine vajab, sest muuseum on nüüdseks ametlikult suletud, kuna Peruu riik on tunnistanud kivid võltsinguks, lõpetanud muuseumi riikliku toetamise ning kuulutanud muuseumi omaniku dr Javier Cabrera paariaks. Kogu häda on selles, et kividel on kujutatud asju ja nähtusi, mida ametliku ajalooteaduse jaoks ei eksisteeri. Muuseumisse saamiseks tuleb kontakti otsida kohalikega ja olla oma soovis veenev, ning varem või hiljem leidub keegi, kes omakorda kellegi kaudu helistab kellelegi, kes tunneb Cabrerat.

Tasuks arstimise eest

Muuseum asub Ica peaväljaku ääres koloniaalaegses hoones, mis kaotas teise korruse 2007. aasta maavärinas. Maja on olnud juba koloniaalajast saadik ühtlasi Cabrerade elamu.