Uus-Meremaal saab järele proovida tulikuumad allikad ja krõbekülmad liustikud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Ühel hetkel tundsin lihtsalt, et unistamisest enam ei piisa, ning otsustasin küllaltki spontaanselt lennata terveks aprillikuuks Uus-Meremaale, kus sel ajal on varjus värskendavalt jahe, päikse all aga higistama ajavalt palav.

Ühe kuuga tegin Uus-Meremaad moodustavatele Põhja- ja Lõunasaarele tiiru peale. Enne reisi räägiti mulle, et Lõunasaar on Põhjasaarest mitu korda ilusam, sest seal on neli aastaaega, mäed kaks korda suuremad ja nende tipud liustikega kaetud, tänu millele avaneb igast ilmakaarest vaade sinistele järvedele, jõgedele või koskedele. Mõlemad saared osutusid lõpuks põnevaks, kuid Lõunasaarel on loodus tõepoolest maagilisem ning ka seiklusi tuli ette rohkem.

Teele asusin üksi ning reisi jooksul kohtusin peale kiivide – nii kutsutakse Uus-Meremaa elanikke – ja maooride ka paljude teiste rahvustega. Siit ka minu vastus neile, kes imestavad, kuidas ma julgen üksinda reisida: «Ma ei reisi kunagi üksi, inimesed on alati sihtkohas olemas.»

Tagasi üles