Reisikiri: nelja kuuga läbi kahe Ameerika

Lõuna-Ameerika argipäev: suurpuhastus järjekordsest üleujutusest. Foto: Tiina Jokinen

Reisifirma juht, festivali- ja muusikaprodutsent Tiina Jokinen (50) sõelus välja kõnekamad tõdemused, mis jäid pinnale pikalt autoreisilt Alaska põhjaservast Antarktika jääväljadeni.

Alaska on karude kuningriik. Ja seal ta nüüd askeldas, teest kõigest nelja meetri kaugusel. Paistis, et toppis kahe käpaga marju suhu.

Aga inimesed – nemad on ju rumalad, tunnistab reisifirma juht Tiina Jokinen. Ikka on vaja oma kaameratega karule ligi tikkuda. Nagu mõni aeg hiljemgi, kui ta märkas reisikaaslastega paarikümne meetri kaugusel kuuest grislipesakonda: kaks-kolm täiskasvanut, ülejäänud karupojad. Igaüks teab ju, et karuperest tuleb heaga eemale hoida. Liiati liiguvad ohtu tajuvad grislid kole kiiresti. Ja sugugi mitte ohust kaugemale, vaid ohtu kõrvaldama.

Jokineni seltskonnal läks õnneks: musta karu huvitasid marjad rohkem kui inimliha ning grislipere hoidis samuti distantsi.

Ent need juhtumid olid vaid malbeks sissejuhatuseks seiklustele, mis mullu sügisel kahe Toyota Land Cruiseri maasturiga Alaska põhjaservalt Antarktika jääväljade poole teele asunud Eesti ekspeditsiooni ees ootasid.

Kuid Jokineni ja helilooja Peeter Vähi korraldatud retke eesmärk polnud katsetada, kas Kesk- ja Lõuna-Ameerikast on võimalik läbi sõita nii, et ellu jääks. Kolm aastat varem olid nad autodega läbinud Hiinast Vahemere maadeni ulatunud Siiditee.

Tunamullu olid nad käinud Kirde-Indias, kus tundus, et sealsed inimesed meenutavad indiaanlasi. Beringia teooria järgi läksidki Aasiast suured etnosed Ameerikasse ja lõid seal oma tsivilisatsioonid. Kuigi vähemasti Jokinen pole selle teooria paikapidavuses sugugi veendunud, soovis ta oma silmaga järele uurida, kuidas asjalood tegelikult võiks olla.

Pealekauba oli ta lapsepõlves lugenud «Maailm ja mõnda» sarjas ilmunud raamatut «La Tortuga», kus Ameerika abielupaar tegi 1950. aastatel amfiibiga enam-vähem samasuguse reisi, Alaskalt Tulemaani. «Võib-olla jäi sealt mingi kiiks pähe,» vaeb Jokinen. Igatahes näitab too mälukild talle, kui juhuslikud tegurid mõjutavad sageli meie unistusi ja tegemisi.

Sekeldus indiaanlastega
Aga valge inimene, nagu selgus, pole Ameerika põlisrahvaste seas sugugi soojalt teretulnud. «Ta on teinud aegade jooksul nendes piirkondades nii palju paha, et ega teda südamest armastata küll,» tunnistab Jokinen. «Talutakse, loomulikult, ja ollakse ka harjunud.»

Indiaanlaste maal tuleb arvestada nende kehtestatud reeglitega. USAs hopide juures näitas Vähi neile oma salvestusaparaati ja küsis, kas võib seda nende rituaali jäädvustamiseks kasutada.

Enamik indiaanihõime ei luba oma tseremooniatest pildi- ega helisalvestisi teha, sest nad tahavad kaitsta oma kultuuri selle eest, et teised võiks selle pealt teenida. Kuid Vähi sai üllataval kombel oma küsimusele vastuseks «jaa».

Võttis siis Vähi salvestusaparaadi välja ja sättis selle väljaku äärde. Vaevalt oli ta jõudnud seda teha, kui hopid kalli aparaadi ära võtsid, mis siis et ta polnud jõudnud veel midagi salvestadagi. Üks hopidest ütles vastuvaidlemist mittesallival toonil, et kaduge siit minema.

Hiljem kuulis Vähi aparatuuri konfiskeerimise seletuseks, et loa andja polnud aru saanud, mis asi see tegelikult oli. Ta olla arvanud, et see on mobiiltelefon.

Kesk-Ameerika vaestes väikeriikides sattus ekspeditsioon juba palju ohtlikumatesse olukordadesse. Piiripealne korruptsioon, kus Jokineni sõnul tahab alati keegi sinu raha endale taskusse ajada ja teeb seda suhteliselt ülbe naeratusega, on sealkandis lausa argine. Aga Guatemalas sattusid nad peaaegu et narkoparunite võitlusse.

«Kui tulime üle piiri, ütles teejuht millegipärast, et lähme teist teed pidi,» meenutab Jokinen. «Kui oleksime esialgu kavandatud teed pidi sõitnud, oleksime sattunud kõvasse tulevahetusse. Järgmisel päeval loeti tol teel kokku 13 laipa.»

Honduras on tema sõnul aga üdini korrumpeerunud. «Seal on tunne, et igal sammul lüpstakse sinu käest raha, ja mitte vähe,» kirjeldab ta. «Jõudsime Hondurase piirile, näitasime paberid ette. Selle peale ei viitsinud keegi pilku tõsta, vaid venitati ja venitati.

Siis hakati midagi tegema, siis küsiti iga sammu eest natuke raha, siis jälle natuke midagi tehti. Nii venitatakse seal terve päev ära. Mis tähendab, et jääd pimeda peale, ja see on ohtlik. Kõik teavad, et Hondurases pimedas sõita ei tohi – siis kutsud endale häda kaela. Seal on teeröövlid ja muud kurikaelad, kes ründavad just tsiviilisikuid, üritades võtta sealt, kust võtta annab. Nad on suhteliselt vägivaldsed.»
Korrumpeerunult vägivaldne, nagu selgus, on seal isegi politsei. «Kui saime lõpuks piiriformaalsused tehtud,» jätkab Jokinen, «ütles politsei, et teil seisavad autod vales kohas, ajage need mujale.

Kui olime autod teise kohta ajanud, tuli teine politseinik, kes ütles, et pargime vales kohas – andke oma juhiload ja minge pealinna trahvi maksma või klaarige asi kohapeal. Seal polnud midagi vaielda, nad olid algusest peale vaenulikud. Lõpuks läks see meile paarsada dollarit maksma, et saaks valges minema sõita.»

Mässav rahvas
Selleks et Kesk- ja Lõuna-Ameerikas hakkama saada, palkas seltskond kõikjal teejuhi, kes tunneb kohalikke kirjutamata reegleid, aitab leida vajalikud teed ja kohad ning tagab ka turvalisuse.
Ometi polnud hirmutundest pääsu.

Näiteks saatsid reisilised oma uhked autod Panamast merekonteineriga Colombiasse. Aga laev konteineritega ei tulnud ega tulnud. Tervelt kümme päeva tuli neil Colombias passida. «See ebakindlus, et mis saab, ei tapa sind,» lausub Jokinen, «aga sa ei tea, mis tegelikult toimub – asi on sinu kontrolli alt väljas.»

Mõningase üllatusena ilmnes, et Mehhiko on muutunud üheks Kesk- ja Lõuna-Ameerika ohtlikumaks maaks. Seal olid metsikud üleujutused uhtunud ära teed ning matnud külad mudalaviinide alla. Ja kui valitsuse abi ei saabunud, algas seepeale sama hästi kui rahvaülestõus: teed olid suletud, kedagi läbi ei lastud.

«Me ei teadnud, ka meie teejuht mitte, mida rahvas kavatseb,» räägib Jokinen. «Selliste mässude käigus juhtub igasuguseid asju. Seal oli paar pinevat olukorda, kus pidime takistustest mööda sõitma ja kus me ei teadnud, kuhu välja jõuame.»

Nood karmid olukorrad, kuhu ekspeditsioon sattus, õpetasid mõndagi. Näiteks seda, et inimesed, kes elavad pidevate üleujutuste ja maalihete ohus, arvestavad sellega samamoodi, nagu eestlased arvestavad, et talv võib tuua 30 miinuskraadi ja meetri paksuse lume.

Samuti seda, et kui mõned rahvad elavad räpasemalt kui teised, siis on nad sellega ilmselt harjunud või peavad oluliseks muid väärtusi, mitte koristamist. Ja ka seda, et bürokraatia on vähkkasvaja, mis on seda lokkavam ja võimsam, mida nõrgem on peremeesorganism ehk riik, millel ta vohab.

Kõigist vintsutustest hoolimata ei tulnud Jokinenil nelja kuu jooksul kordagi pähe mõtet, et saaks koju oma voodisse. Pigem vastupidi: ta kartis tagasitulekut nagu tuld. Miks? «Siis tuleb vaadata otsa kõigele selle, mille oled suutnud mõneks ajaks kõrvale panna.

Mind väsitab küll rohkem, kui tuleb rutiinselt kodus tööd lõhkuda, mitte see, kui tuleb mitterutiinselt kuskil olukordi lahendada.»

Jokineni järgmine, võib-olla viimane niisugune suur ettevõtmine, nagu Siiditee või Arktika-Antarktika ekspeditsioon, saab kulgema Mustal Mandril. «Võtan ette asju, ilma milleta arvan, et kuidagi elus ei saa, ja et mul on eluks vaja, et selle ära teen,» põhjendab ta.

Seiklejad

Tiina Jokinen, Peeter Vähi ja
Aivo Spitsonok võtsid eelmise aasta lõpus kahe Land Cruiseri maasturiga ette teekonna Põhja-Jäämere äärest Antarktikani. Nad sõitsid koos vahetusliikmetega läbi 16 riigi, läbides nelja kuuga 32 000 km. Seiklus läks maksma üle miljoni Eesti krooni. Go Reisiajakirja ja MATKaSPORDi ühine žürii pärjas nende ekspeditsiooni tiitliga «Aasta seiklus 2010».

Järeldused
Mida reis Tiina Jokinenile
andis:
•    arusaamise, kuivõrd globaalsed on kõik fenomenid;
•    et planeet valitseb meid, mitte meie planeeti;
•    et bürokraatia on igal pool ja laastab enamasti nõrgemaid;
•    et ajalooliselt kõige hullem genotsiid on toime pandud Ameerika mandritel ja seda on teinud eurooplased.