Marsad, lehmad, vein ja filosoofia

Gruusia on imeliste mägede maa. Pildil Kazbegi, üks riigi kõrgemaid tippe, mille nõlvadel söövad rohtu lambad. Foto: Erakogu

Viimasel ajal on Gruusiast saanud väga populaarne reisisihtkoht. Kuigi riik ise on üsna väike, leiavad kõik sealt endale mingi meeldiva tegevuse ning tulevad koju tagasi eredate mälestustega. Kutsugu sind siis mägine loodus, matkamine, süstasõidud või palavad ilmad ja rannapuhkus. Omapärane toidukultuur, sõbralikud ja külalislahked grusiinid, päikesepaistel küpsenud viinamarjad, hurmaad, kastanid, arbuusid ning melonid soojendavad üles ka kõige külmema põhjamaalase südame. Ning mis seal salata, see on Eesti seljakotireisijatele täiesti taskukohane riik!

Töötasin vabatahtlikuna Gruusias kolm kuud, mille jooksul arendasin koos ühe teise vabatahtlikuga turismi Borjomi-Kharauguli rahvuspargis. Meie ülesanne oli suhelda kohalikega ja välja töötada turismikontseptsioon Marelisi külakesele. Seega külastasime inimesi ja uurisime, millised on nende soovid. Muuhulgas pakkusime neile võimalust aktiivselt turismis osaleda, näiteks oma aias ringkäike korraldada.

Kuidas aga väikeses Gruusia külakeses ellu jääda? Kõlab ehk natukene hirmutavalt, kuid nii mõnigi kord ootasid mind seal maal ees üllatused.

OSKAVAD JUUA. Kuigi ühel korralikul Gruusia peol öeldakse vahel 50 toosti, mille juures tuleb veiniklaas tilgatuks juua, ei tohi selle kõige juures purju jääda.

Minibussides ehk maršrutkades, mis on seal maal põhiline transpordiviis, sain piletit ostes praktiseerida oma vähest gruusia keele oskust (gamarjoba – «tere»; nakhvamdis – «head aega»). Marsad sõidavad tõesti igale poole ja absoluutselt kogu aeg. Pealegi on sõit nendes odav ning Gruusia mägiseid ja mõnikord olematuid teid arvestades on minibussid suhteliselt kiired.

Siiski ei saa maršrutkadega reisides kunagi mingeid kellaajalisi plaane teha. Siinkohal kipub pigem kehtima ütlus «Kiirusta, kiirusta ja siis oota». Kirjapandud väljumisajad on soovituslikud, olenevalt juhist ja reisisihtkohast väljub marsa siis, kui kõik kohad on täis. Mõnikord tähendab see kahte tundi ootamist ja külameestega ajaviiteks tšatša (viinamarjaviina) joomist, et ikka pärast mägiteel hea loksuda oleks.

Vaade Borjomi-Kharagauli rahvuspargile. Foto: Erakogu

Vahel tähendas vaba sõidugraafik aga ka seda, et jäin marsast maha isegi siis, kui olin juba 45 minutit enne soovituslikku väljumisaega bussipeatuses platsis. Kohalikud olid lihtsalt istekohad juba broneerinud. Nimelt töötab kohalik reserveerimisüsteem ülihästi: vaja on vaid üle bussi hüüda, et see koht on minu, või siis jätta enda hõivatud istmele suitsupakk vedelema ning seejärel võib marsa väljumiseni teha, mida soovid.

Lehmad, hobused ja sead on täieõiguslikud liikluses osalejad. Nad töllerdavad igal pool, sest maanteeäärne rohi maitseb hästi. Päris tihti tuleb marsajuhil maanteel lehmalabürindiga silmitsi seistes ise uusi läbipääsuteid avastada. Kellele need lehmad  kuuluvad, ei oska keegi öelda.

Kui lõpuks marsast välja saab ja sõidust kerge iiveldus sees on, tuleb leida ööbimispaik. Külalistemaju leidub Gruusias iga pool. Kindlasti tuleb enne sellises majutusasutuses peatumist aga hinnas kokku leppida.

Ning isegi siis on külalistemaja omanik, minu mitte nii väga suureks imestuseks, järgmiseks hommikuks leidnud hulga põhjuseid, miks minult rohkem raha küsida. Näiteks et panin radiaatori tööle. Muu hulgas kuulsin ka oma isiklikku lemmikpõhjendust vaesele tudengile: «Sa tuled ju Euroopast ja sul on raha!»

Klassikaline Gruusia lõunasöök. Foto: Erakogu

Külaelule annavad kõikjal vürtsi lehmad. Foto: Erakogu

Stalini kuulsus kestab

Euroopat kõvasti mõjutanud ajalooline suurkuju Stalin vääriks aga Gruusiast kõneledes lausa eraldi peatükki. Kuna Stalin oli Gruusiast pärit, kuulub grusiinide suust vägagi tihti lauseid stiilis: «Jah, ta keeras kokku palju pahandust, aga ta oli väga intelligentne mees, sest...» Millele järgneb loetelu Stalini suurepärastest omadustest, misjuures mainitakse alati ära ka tema erakordselt kena välimust nooruses.  

Grusiinid on uhke rahvas ning on absoluutselt veendunud, et kus tahes midagi suurt korda on saadetud, seisab selle taga tavaliselt ikka grusiin. Näiteks olla Berliini müür lammutatud just tänu grusiinile, samuti olevat Gruusia olnud esimene ametlikult kristlik riik maailmas (psst! tegelikult oli Armeenia). Tihtipeale leidsin end kusagilt mäe otsast koos külameestega viinamarjaväätide all veini joomast ning tuliselt poliitika ja religiooni üle diskuteerimas.

Enamik grusiine peab end gruusia õigeusukiriku järgijateks. Sel maal ei ole mäge, mille otsas juba poleks mõnd kirikut. Samuti löövad tõsiusksed grusiinid iga kord risti ette, kui kusagil teeservas Gruusia ristiusustaja püha Nino risti silmavad. Ja neid riste on kõikjal. Näiteks kolm tundi rongisõitu võib grusiinile tähendada seda, et ta põhimõtteliselt peabki kogu aeg risti ette lööma. Mõni annab küll juba pärast esimest tundi alla. Kuna see tundub olevat ka üpris higistama ajav tegevus, siis oleks minu arvates mõistlik sel ajal hoopis näiteks magamist teeselda.

Muu hulgas on grusiinidel ka ütlus: «Kui naised tõesti nii head on, oleks jumal ka abielus!» Hoolimata sellest veidi šovinistlikult kõlavast ütlusest tiirutavad noored gruusia mehed kogu aeg tütarlaste ümber. Ning et mina juhtun olema ehtsat põhjamaa tõugu heledapäine naisterahvas, sain Gruusias täpselt teada, mis tunne on olla maailma kuulsaim inimene. Uudistavad pilgud saatsid mind kõikjal ja boyfriend’i-kandidaate ilmus mu ümber nagu seeni pärast vihma. Kui grusiin saab aga teada, et naine kuulub kellelegi teisele, siis ta enam ei tülita. Seega päästis üks üheeurone «kullast» jublakas mu näpu ümber mõneski olukorras.

Vabatahtlike puhkepaus palaval päeval Marelisi külas. Foto: Erakogu

Jutud käivad, et kunagi oli see maja Shovis Stalini lemmikhotell. Foto: Erakogu

Laikide panemine au sees

Ühise nõukogude-mineviku tõttu teavad kõik grusiinid Eestimaad ja eestlasi üsna hästi. Nii mõnigi on omal ajal Tallinnas pulmareisil käinud. Aja jooksul minu imestus aina vähenes, kui järjekordne Gruusia külamees mulle eesti keeles «Tere, tere, vana kere» ütles ning Pärnut, Narvat, Tartut ja Valgat teadis, sest Nõukogude sõjaväes oli neid sinna kanti saadetud. Nii mõnigi grusiin kiidab ka, et juba sügaval nõukaajal oli Eesti väga arenenud ja euroopalik.

Ja mina, vastupidi, läksin Eestimaalt Gruusiasse. Mitte küll pulmareisile või sõjaväkke. Maapiirkonnas turismi arendades tundus mulle aga vahel, et igas väiksemas külakeses oli vähemalt üks vabatahtlik inglise keelt õpetamas. Igal nädalavahetusel said välismaalased pealinnas Thbilisis kokku, et maaellu vaheldust tuua ja kogemusi vahetada. Tuleb tunnistada, et üksildasena ei tundnud ma end Gruusias kunagi. Grusiinidega koos töötada on lõbus, kuigi arvestada tuleb sellega, et on palju üksteise peale karjumist (tegelikult lepivad nad lihtsalt õhtusöögiplaane kokku), palju Facebooki (grusiinid armastavad seal väga «laike» panna ja kassivideoid vaadata) ja asjade kordasaatmine võtab väga kaua aega.

Foto: Postimees

Kannatust pidi varuma ka alkoholi juues. Grusiinidele meeldib hirmsasti juua tšatšat ja veini. Viimasel kui ühel Gruusia perel on omatehtud vein kohe võtta ja mõistagi pakuvad nad seda heldelt ka külalistele, sest viimased on jumala kingitus. Enne veiniklaasi tühjendamist ütleb tamada (pidulaua peremees) tooste. Esimene toost on ikka jumala auks, edasi tuleb klaasi tõsta Gruusia terviseks, seejärel naiste, laste, perede, surnute, siis heade suhete auks jne. Suurematel pidustustel võib toostide arv küündida 50ni. Iga kord tuleb veiniklaas ka tilgatuks juua, liiga purju jääda aga ei tohi!

Gruusias on ütlus, et kui juba kolm inimest mainivad, et sa oled purjus, siis mine ära magama. Kui suur joomamees ei ole ja kostitajat solvata ei taha, oleks aga arukas mõelda välja mingi hea vabandus, miks juua ei saa. Näiteks olin mina päris mitu korda rase. Mõnikord, kui enam rase ei viitsinud olla, otsustasin paariks tunniks mormooniks hakata.

Gruusia on põnev riik. Värav Euroopa ja Aasia vahel, kus on tunda mõjutusi mõlemalt poolt. Kui üllatused ära ei ehmatanud, siis soovitan soojalt neile külla minna ja oma silmaga kõik üle vaadata.

Kristiina oli kolm kuud GLENi vabatahtlikuna Gruusias maaturismi arendamas. GLENi programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab välisministeerium.