Mallorcale tasub peale bikiinide kaasa pakkida ka matkasaapad

Reisisõbrale seostub Mallorca ilmselt esmalt rannapuhkusega, aga sellel imelisel Baleaari saarel on võimalik käia ka nii, et liivaranda ei satugi.

Oma peatuspaigaks ei valinud ma mitte saare pealinna Palma de Mallorcat, mis oleks olnud kõige kergem valik, vaid Port de Sólleri, mis asub Mallorca lääneservas Serra de Tramuntana mäestikus. Otsus osutus suurepäraseks, sest sealsed mäed ja mägikülad on meie laugest Eestist niivõrd erinevad, et reisile tagasi mõeldes ohhetan ja ahhetan senini.

Lisaks oli Port de Sóller strateegiliselt suurepärane paik, kust oli kerge minna ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde. Valisin igaks päevaks uue sihtpunkti ning veetsin siis päeva seal ringi liikudes, et õhtuks puruväsinuna tagasi hotelli taastuma jõuda.

Mallorca on tuntud oma suurepäraste randade poolest. Saare lõuna- ja idaosas on ilusad liivarannad, mis mul kõik nägemata jäid, sest olin liialt hõivatud mägedega. Lõpuks kujuneski reisist aktiivne puhkus mägedes.

Sellegipoolest ei jäänud ma rannamõnudest ilma. Imeilusale kivisele rannale Deià külas viis mitme kilomeetri pikkune tee mäest alla. Omaette katsumus oli küll hiljem juba väsinuna sedasama loogelist teed pidi üles mäkke tagasi marssida! Oleks saanud ka takso tellida, kuid eestlaslik jonn lõi välja ja sundis ikka jala liikuma.

Saare pealinnale Palma de Mallorcale ma palju aega ei pühendanud. Selle vanalinnas on turistil muidugi vaatamist küll ning võimalik on ringi jalutades kujutleda ennast sajanditetagusesse aega. Ükskõik kui huvitav see aga poleks, jättis ometi kõige sügavama mulje just saare mägisem osa.

Retrotramm ja vintage-rong

Port de Sóller on väike hobuserauakujuline mägedest ümbritsetud sadamasopp. Ajalooliselt kasutati sadamat kalastamiseks ning vana kalurimajakestega tänav on praegugi säilinud. Sólleri külla saavad soovijad omapärase transpordivahendiga  – sõit vanaaegse puust trammiga kestab kauem kui sama teekond autoga, kuid trammitee kulgeb otse rannapromenaadi äärt mööda ja läbi apelsinisalude. Kohalikudki kasutavad seda ning kuigi turistile on pilet mitu korda kallim, tasub trammisõitu siiski proovida.

Tundub, et mallorcalastele vanad kolisevad rongid meeldivad, sest Sóllerist on võimalik ühe sellisega sõita ka pealinna. Reis Palma de Mallorcasse kestab umbes tunni ja tasub ära juba ilusate vaadete pärast, sest tee viib läbi mägede ning kaunimates paikades aeglustab rong sõitu. Rong ise on samuti omaette vaatamisväärsus, sõidu ajal naksus ja nagises ja isegi kisas see natuke nagu eesli moodi. Vaid veidi kujutlusvõimet ja on kerge end mõtteis minevikku lennutada.

Paik, mida Mallorca mägisel rannajoonel kindlasti nägema peab ja mille ilu võtab hingetuks, on Torrent de Pareisi mäekuru oma imetillukese, kõigest 30-meetrise Sa Calobra rannaga. Juba see laevareis, mis kulges Mallorca kaljust rannikut mööda ja kestis tunni, oli ettevõtmist väärt. Kohati sõitis laev võimsama mulje loomiseks kaljudele nii lähedale, et neid sai peaaegu käega katsuda.

Vaated, mis laevasõidule Torrent de Pareisis järgnesid, olid veel aukartustäratavamad. Ma ei söandanud siiski võtta jalge alla viie-kuue tunni pikkust matkarada, mis kulgeb mäekurus, ümbritsetuna mõlemalt poolt võimsate kaljudega, ja mille suudmeks ongi Sa Calobra. Kui uskuda kirjeldusi, on see kuristikumatk uskumatult ilus, ent sugugi mitte kergete killast ning üksi ja ilma matkavarustuseta ei ole see turvaline. Siiski nägin sellest väikest osa, kui jalutasin kuristikurada mööda umbes pool tundi ja imetlesin kahel pool kõrguvaid kaljusid. Juba see oli väga muljetavaldav – kõige vahetum kogemus mägedest mägisel maal!

Eriliselt meeldejäävad olid väikesed mägikülad. Ehtsa turistina võtsin plaani tutvuda suuremate vaatamisväärsustena esile toodud Valldemossa, Deià ja Fortnalutxi külaga ning kohapeal juba tunnetada, kuhu jalad viivad. Külad olid võrratud, kui välja arvata Valldemossa, mis tundus juba natuke liiga kuulus või liiga avastatud. Kogu külas võis näha vaid hordide kaupa minusuguseid turiste, seetõttu jäi minu külaskäik sinna ehk pinnapealsemaks, kui küla tegelikult väärt oli. Deià ja Fortnalutx olid tunduvalt rahulikumad ja imeilusad oma mägiste nõlvadega ning ümbritsevate viljapuudega ja kogu õhkkond oli võrratult tüüne, sume ja päikeseline.

Oliivid ja apelsinid

Mallorca mäenõlvadel laiuvad apelsini- ja oliivipuude salud, mis ka kõige fantaasiavaesemal inimesel südame põksuma panevad. Serra de Tramuntana mäeaheliku järskudel nõlvadel kasutusel olnud põlluharimismeetodid kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Külast külla viivad ka mägedes kulgevad matkarajad, mida ma ise küll kahjuks ei kasutanud. Deiàs kohtasin toredat taanlaste seltskonda, kes olid sellesama teekonna, mille mina võtsin ette mugavalt bussiga, mägede kaudu jalgsi matkates läbinud. Mul jäi vaid üle nende ettevõtlikkust imetleda. Aga ka bussisõit pidevalt tõusval kitsal loogelisel teel oli omaette elamus – oli hetki, kus tundus võimatuna, et buss ikka veel teel püsib ja järsakusse ei vaju.

Port de Sóllerist vaid 17 kilomeetri kaugusel, sama hästi kui sõidutee kõrval asub üks rahulik paradiisinurgake – Alfabia aiad. See on sajandeid vana mõisakompleks koos selle juurde kuuluvate abihoonetega, nagu tall ja oliivipressimise ruumid, ja nagu nimigi ütleb, väga-väga ilusate aedadega. Mõisahoonetes tegutseb muuseum, nende ümbruses on nii haritavat maad, puuviljaaedu kui ka eriliselt mõnusa atmosfääriga rohelusest ümbritsetud tiike ja purskkaevusid. Kokku moodustab see suurepärase kompleksi ning paaritunnine vahepeatus seal tasub täiesti ära. Aeg oleks seal justkui seisma jäänud ning sõiduteelt möödudes ei oskaks aimatagi, mis lausa käeulatuses asub.

Muusikaelamus koopas

Üks Mallorca suuremaid tõmbenumbreid turistidele on aga Cuevas del Drach ehk Draakoni koopad. Sinna minekuks tundus lihtsaim võimalus broneerida koht turistibussis, olgugi et enamasti pole ma suurem grupireiside fänn.

Draakoni koopad on mäe sees asetsevad neli omavahel ühendatud koobast, mis lõpevad maa-aluse järvega. Oli see alles turistilõks! Kogu see rahvamass, mis korraga sisse lasti, kõik see tunglemine... Minule olid need koopad siiski võrratu elamus. Varem olin midagi seesugust näinud ainult telekas.

Tunglemisest suutsin hoiduda, sest jäin rahvamassi sabaotsa. Väga kaua jokutada ka ei lastud, giidid suunasid meid ikka edasi ega lasknud teistest palju maha jääda, sest lõpus ootas ees veel midagi erilist: klassikalise muusika kontsert, mis esitati täielikus pimeduses maa-alusel järvel neljast valgustatud paadist. Hüpnotiseeriv elamus!

Mallorca-reis oli minu esimene kokkupuude tõeliste mägedega nende täies võimsuses, kuid nädalast jäi saare ilu kogemiseks mõistagi napiks. Suur soov on Mallorcale tagasi minna ja näha lõpuks ära ka kuulsad liivarannad. Millegipärast on aga tunne, et kauaks need minu tähelepanu ei hõiva ja hing kisub ikka mägedesse.  Seekord ei valiks ma reisiajaks mitte suve, vaid sügise, kui saaks näha ning võib-olla ka kaasa lüüa oliivikoristusel, või hoopis meie mõistes talve, kuid Mallorcal juba varakevadel, kui mandlipuud õitsevad. Samuti on järgmine kord minu kohvris kindlasti ka korralikud matkajalanõud!