Eesti julge nelik pingutas püstloodis kaljul tormiga võidu

Neljanda päeva hommikul vinnavad Boot Flake'i peal kotte Mikael Orkomies ja Peeter Klaas, vasakul sikutab köit Tõnn Võsu. Foto: Tom Evans

• Viis päeva kulus neljal Eesti mehel 900-meetrise kalju otsa ronimiseks.
• Kõik ööd tuli veeta seinal kas magamisraamil või mõnel kitsal serval külitades.
• Neljandal ja viiendal päeval tuli meestel veeta ronides 39 tunnist tervelt 36.

Kuu aega tagasi kirjutas Arter neljast Eesti mehest, kes otsustasid ronida Ameerikas  ühe legendaarse graniitkalju otsa. Kuigi kogemusi nappis, viisid nad oma suure unistuse ellu. Aga see ei olnud kerge.

Frustratsioon hakkas tekkima kolmandal päeval. Neljale Eesti mehele, kes olid võtnud Californias Yosemite rahvuspargis ette ühe maailma kuulsaima kaljuronimismarsruudi, tundus, et nad liiguvad ülespoole loodetust aeglasemalt. Plaan oli jõuda 900 meetri kõrguse püstloodis El Capitani graniitkalju otsa viie päevaga. Aga tasahilju kogunesid plaanide kohale hallid pilved.

Austraallased, kes olid kolmanda päeva hommikul Eesti nelikust möödunud, ütlesid, et nende kuuldud prognooside järgi on vihmahoogude tõenäosus ülejärgmiseks päevaks 40 protsenti. Pärastlõunal kohtasid eestlased kaljul meeskonda, kes teatas, et sademete tõenäosus on kerkinud saja protsendini, ja vähe sellest – sadu tuleb lakkamatu, pidev. Kui nii, siis näis tulevik tume: vihmast libedal kaljul ronida on võimatu. Ja eluohtlik.

«Ai, kurat, millist ilmateadet uskuda,» meenutab kimbatust Eesti kvarteti sagedane eesronija, soome päritolu ärikonsultant Mikael Orkomies (42). «Pole muud, kui uskuda halvemat.»

Kuid üha kõrgemale tõustes sigines kõrvade vahele veel üks segav tegur – hirm. Kui 500 meetri kõrguselt alla vaadata, hakkas nii mõnigi kord iiveldama. Köis oli ju ainus nabanöör, mis elus hoidis.

Ja see uskumine viis kolmanda päev õhtul ühise otsuseni, et kahel viimasel päeval tuleb tipu poole liikudes jätta öine uneaeg võtmata.

Ent ööd olid niigi olnud imelühikesed ja heitlikud. Õhtul, enne varahommikul seinale siirdumist, olid mehed vedanud üle südaöö varustust autoparklast kalju alla. Seda oli kokku ligi 350 kilo, sh kaks alumiiniumist magamisraami, mis kõik tuli mahutada kuude kotti. Kaasa tuli tassida kõik, mis eluks vajalik, isegi mobiilne välikäimla, et maa ja taeva vahel ka kõige hullemas olukorras kas või kaheksa-üheksa päeva vastu pidada.

«Ma olin täitsa sooda,» kirjeldab Tõnn Võsu (29), kutselt tööstusalpinist, oma seisukorda, kui ta pärast pikka lennureisi Ameerikasse ja kiiret kohapealset ettevalmistust hommikul enne päikesetõusu, kella viie ajal koos teistega ronimist alustas.

Kell viis tuli startida ka järgmistel päevadel. Puhkama sai heita alles kesköö paiku. Nii seinal ööbimise ettevalmistamine kui hommikune asjade pakkimine võttis kaks-kolm tundi. Iga liigutust, kas või energiabatooni ulatamist, tuli teha keskendunult, aeglaselt, kindla peale, et miski alla ei pudeneks. «Hommikud ja õhtud oli kannatlikkuse proovile panek,» tõdeb Peeter Klaas (32), ametilt sisearhitekt. «See on metsik, kui palju olme aega võttis.» Kas või see, et kahe inimese magamisraamid loodi saada: magada tuli kõrvuti, nii, et seal, kus ühe mehe pea, on teise mehe jalad. «Ilge jeblamine,» ütleb Klaas magamisasemete tasakaalustamise kohta.

Mida aeg edasi, lisab Võsu, seda rohkem püüdsid mehed argitoimetuste arvel aega ja energiat kokku hoida. Näiteks hambapesu vahele jättes.

Päästev nabanöör

Kolmandal päeval, kui tekkisid frustratsiooni alged, tabas Klaas end mitut puhku mõttelt, et hirmus mõnus oleks seinal rippumise asemel hoopis kodus diivanil lesida. Need mõtted tuli peast pühkida. «Unusta ära,» veenis ta ennast. «Praegu oled sa siin, küll saad ka teki alla ja teleka ette.»

Kuid üha kõrgemale tõustes sigines kõrvade vahele veel üks segav tegur – hirm. Eestlased olid valinud El Capitani otsa ronimiseks selle edela- ja kagukülje ühinemiskohal eenduva, Nina-nimelise marsruudi, ja see tähendas, et kummale küljele nad ka ei vaadanud, kõikjal laius lõputute vaadetega tühjus. See oli psühholoogiliselt kurnav. Koguni Võsu, kes on harjunud kõrgustes töötama, tundis 500 meetri kõrguselt alla vaadates, et hakkab iiveldama. Köis on ju ainus nabanöör, mis sind elus hoiab.

«Mida kõrgemale lähed, seda keerulisem on hirmu summutada,» tunnistab Klaas. «Siis tuleb end sundida, et liigu edasi, liigu edasi. Too ei ole olukord, millest end välja mõtled.»

Eesti mehed usuvad, et see, mis neile jõudu ja tahtmist andis, oli positiivne meelestatus. Mitte keegi ei lasknud nina norgu ega moraali alla. Isegi keerulised olukorrad püüdsid nad pöörata naljaks. Nad nägid kohe algul, mis juhtub, kui meeskonnal puudub klapp ja õige häälestus. Hispaanlased, kes nendega samal päeval tõusu alustasid, olid alatasa vandunud ja ropendanud. Nad olid närvilised ja sapised. Teisel päeval pöördusidki nad tagasi alla. Neist, kes teekonda alustavad, jõuavad El Capitani tippu vähem kui pooled.

Võidujooks tormiga

Olid Eesti meestelgi rasked hetked. Orkomies, neliku kogenuim, pelgas enim poolel seinal kaljust kergelt lahti tulnud 15 meetri kõrgust graniidikamakat nimega Texase Helves (Texas Flake), mida on võimatu julgestada. Seal tuleb end kahe seina vahel käte-jalgade abil tasapisi üles nügida. Ta sai eesronijana poolega katsumusest omal jõul hakkama. Siis otsustas, et mõistlik oleks jalgu edasiseks säästa. Niigi oli ta juba esimesel päeval kolm meetrit mööda kivipinda kukkunud ning kätt ja sõrmenukke kriimustanud. Sedasi kasutas ta Texase Helbe otsa jõudmiseks austraallaste pakutud abiköit.

Ühe hirmuäratavama manöövri, mida nimetatakse Kuninga Kiigeks (King Swing), võttis enda peale Võsu. Ja tegi seda pimedas. Rippudes köie otsas, keha ligi viissada meetrit allpool asuva maapinnaga peaaegu paralleelselt, tuli tal joosta mööda seina mitu korda edasi-tagasi 30 meetrit, et saada sõrmed järgmise prao taha. Ega see kohe õnnestunud. Kaljusein pole ju tasane, vaid viskas ja põrutas teda oma kumeruste ja konarustega. Kolm korda tuli proovida, kuni manööver viimaks õnnestus. Teised said Võsu seatud köie abil tollest kohast muretult mööda.

Aga nii Texase Helves kui ka Kuninga Kiik olid väiksed mured võrreldes sellega, kuidas saada hakkama kolmanda, niigi raske päeva järel, mil kauguses kogunesid ähvardavalt vihma- ja tormipilved. Ega muud üle jäänud, kui tuli hakata pilvedega seina peal võidu jooksma. Teadmisega, et kui jäädakse kaotajaks, peab päeva, võib-olla kaks kaljul tuule käes märjana lõdisedes rippuma ja ootama, millal ilm paraneb.

Tõnn Võsu jälgib, kuidas saab Henri Rummo neljandal päeval hakkama Great Roofi all. Foto: Tõnn Võsu

Tõnn Võsu võtab viimast viienda päeva hommikuunest. Foto: Henri Rummo

Peeter Klaas rühib viiendal päeval tipu poole, Henri Rummo (paremal) teeb rippudes kerge uinaku. Foto: Tõnn Võsu

Ängistav puhkus

Neljas päev. Orkomies on käised üles käärinud ning ennast taeva poole sikutades märkab oma käsivarsi. Lihased on punnis. «Huvitav, kui kaua need veel jaksavad?» käib tal läbi pea küsimus.

Ka ülejäänud mehed tunnevad, et kauakestev pingutus hakkab vaimu kurnama. Klaas täheldab, et mõned asjad hakkavad ununema ning lollusi lipsab sisse. Kontroll selle üle, mida ta teeb, pole enam nii terane kui algul. Võsule tundub, et seisund hakkab meenutama juba deliiriumi. Orkomies kuuleb, kui üks kaaslastest ühtäkki imestab: «Oeh, ma ei olegi ühestki kohast kinni!»

Väljas on ammu pime. Kuigi aeg ja pilved pressivad tagant, tuleb puhata.

Mehed peatuvad vähem kui poole meetri laiusel serval, kuhu kolm neist mahuvad justkui pika vorstina kaheks tunniks külili heitma. Võsu põõnab algul, selg kalju poole, aga kui end teisele küljele keerab, matab hinge meeletu kusehais. Mitte kõik eelnenud ronijad, nagu Eesti mehed juba varem nägid ja haistsid, pole oma väljaheiteid seinalt kaasa viinud. Paljude jaamade ümbrus haiseb nii, et juba 10–15 meetrit enne kohale jõudmist annab kirbe lehk nendest märku.

Orkomies leiab endale tillukese puhkekoha veidi eemal: lükkab selja kitsasse prakku, kust tuul läbi ulub, ning hoiab kahe käega julgestusköiest kinni. Kuna vöö ja julgestusotsade tõttu ei saa ta üleni magamiskotti pugeda, pressib külm paratamatult ligi.

«Üks jubedamaid öid,» lausub Klaas. «Ängistav. See ei meenutanud puhkust.»

End pimedas üles ajades teevad mehed Harlem Shake’i. Totter tants kaljuseinal, aga vaja on ju tuju tõsta, et väsimust peletada ja edasi rühkida. Õnneks on moonakotid, mida seni on tulnud kahe mehega enda järel üles sikutada – päris ropp töö, iseloomustab Klaas –, äratarvitatud vee ja söögi arvelt pisut kergemaks jäänud. Et koormat veelgi kergendada, on nad jätnud kaks veenõu, ühe 10- ja teise 16-liitrise, seinale ning kirjutanud peale ingliskeelse teate: «Tervitustega Eestist.» Veepuudus on sagedasim häda, mis El Capitanil ronijaid vaevab.

Hommikul tabab meeskonda suurim kadu: neljandal liikmel, tootmisinsener Henri Rummol (26) kukub alla kiiver koos pealambiga. Seni oli kaduva teed läinud vaid üks julgestusvahend.

Ränk laskumine

Viienda päeva pärastlõunal kell neli, kui langevad esimesed jahedad piisad, jõuab Orkomies esimesena El Capitani tippu. Ta näeb, et mitmel pool kaugemal ümberringi on sadu juba tugev. Aga kolm kaaslast on veel seinal. Tuleb tegutseda, et neid aidata.

Klaas tunneb samal ajal seinal, kuidas tuul läheb järjest vingemaks ja külm poeb üha rohkem naha alla. Enesetunne muutub aina vastikumaks. Aga nüüd ei saa enam alla anda.

Kahe tunni pärast on kogu meeskond El Capitani tippu tähistava üksiku, Yosemite oru poole kooldu männi all kohal. Viimasest 39 tunnist on 36 möödunud ronides. Võsu tunneb, kuidas pinge langeb: jalad muutuvad pehmeks, pea hakkab ringi käima. Keha on ju viimased viis päeva harjunud sootuks teistsuguste, kindla jalgealuseta tingimustega.

Mikael Orkomies jätkab ronimist otsustava päeva hommikul pärast öist nappi puhkust. Foto: Tõnn Võsu

Kuuenda päeva kohustuslik poseerimine tipumänni all, vasakult Peeter Klaas, Mikael Orkomies, Henri Rummo ja Tõnn Võsu. Foto: Tõnn Võsu

Aga võidujoovastuseks pole mahti. Torm kogub halastamatult hoogu. Mehed tõstavad kaks magamisraami kivi najale ning poevad nende alla krõnksu. Ebamugavast asendist hoolimata on uni nii sügav, et Rummot ei aja üles isegi see, kui hommikul selgub, et pool tema magamiskotist lebab lombis.

Üllatuseks avastavad mehed, et tagasi alla minek pole sugugi kergem kui mööda seina El Capitani otsa ronimine. Igaühel seljas 40-kilone kott, ootab ees 16 kilomeetrit konarlikku ja järsku matkarada. Võsu ja Rummo kukuvad mitu korda. Mõlemad väänavad jalga. Lõpuks, pärast seitsmetunnist teekonda, jõuavad nad Yosemite orgu. Seal hääletavad nad väänatud jalaga Rummo kahe noore ronija auto peale. Nood lasevad jalamaid aknad alla, kui sõitma hakkavad, kuigi väljas on jahe.

Mõne aja pärast saavad Eesti mehed aru, milles oli autoomanike probleem. Ligi nädal välitingimustes pingutamist polnud möödunud tugevaid lõhnu külge jätmata. Jalast võetud sokid seisid sama hästi kui püsti – nagu äsjavallutatud kuulus El Capitani kalju.