7 vanglat, mis on turistidele avatud

Johanna Vahuri
, Reisiportaali toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turist külatab Tuol Slengi muuseumit
Turist külatab Tuol Slengi muuseumit Foto: SCANPIX

Need seitse vanglat on minevikus olnud koduks paljudele kurjategijatele, kuid nüüd on nii vanglad kui ka nende lood avatud turistidele. 

Vanglad, nagu ka kõik ülejäänud ajaloolised vaatamisväärsused, avavad akna riigi poliitilisse ajalukku. Seal saab hea ülevaate kohtumõistmisest, seadustest, inimõigustest ja karistustest. Igal aastal külastab maailmas vanglaid miljoneid turiste, et õppida tundma nende tumedat minevikku, vahendab National Geographic.

1. Robbeni saar, Lõuna-Aafrika Vabariik

Robbeni saar koos seal asuva saarega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Väike saareke asub veidi eemal Kaplinna rannikust ning läbi aja on seal olnud nii pidalitõbiste haigla ja sõjaväebaas, kuid kuulsaks sai saar alles siis, kui sinna rajati range valvega vangla, kus teiste hulgas veetis aastaid ka Nelson Mandela.  Vangla suleti 1990. aastatel kui Lõuna-Aafrika ängistav režiim leidis oma lõpu ning kõik poliitvangid vabastati.

Vähetuntud fakt: Robbeni saar on koduks Aafrika pingviinidele, kes on ühtlasi ohustatud liikide nimekirjas.

2. Vana Melbourne Gaol, Austraalia

1842.-1929. aastatel oli Gaol koduks Austraalia kõige julmematele kurjategijatele. Seal veetsid aega kurikuulsad inimesed nagu varas Ned Kelly ja sarimõrtsukas Frederick Bailey Deeming. Nende aastate vältel poodi vanglas üles 133 kinnipeetavat ja nende laibad maeti kõik vangla territooriumile. Muuseumi üks kuulsamaid vaatamisväärsuseid ongi surimaskide kollektsioon. Pärast vangi hukkamist aeti nende pea kiilaks ja nende näost tehti surimask. Ajaloolaste hinnangul oli see vajalik võimu näitamiseks. Ühtlasi kasutati maske uurimaks, kas inimese näojooned viitavad nende iseloomule.

Vähetuntud fakt: naistele ehitati eraldi osakond alles 1864. aastal, sinnani olid nii mehi, naisi kui lapsed kõik samades kongides.

3. Alcatraz, Ameerika Ühendriigid

Kõige kuulsamat vanglat Ameerika Ühendriikides, Alcatrazi, kasutati esialgu sõjalise kindlusena. 1850. aastast sai sellest aga vangla ning 1934.-1963. aastatel oli Alcatraz töös parandusasutusena. Nende seinte vahel veetsid aega kuulsad kurjategijad nagu Al Capone ja Kuulipilduja Kelly. Vangla on ümbritsetud San Francisco lahe jahedate vetega, mistõttu arvati, et sealt on võimatu põgeneda. 1962. aastal katsetasid seda teooriat John Anglin, Clarence Anglin ja Frank Morris, kes põgenesid vihmamantlitest tehtud parvel. Nende saatus on tänaseni teadmata.

Vähetuntud fakt: igal aastal toimub San Franciscos Põgene Alcatrazist triatlon, kus sportlastel tuleb läbida 2,4 kilomeetrine ujumisdistants, 29 kilomeetrit jalgrattal ning 12,8 kilomeetrit joostes.

4. Elmina loss, Ghana

Ka see vangla kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Elmina lossi ehitasid 1482. aastal portugallased. Ghana allus läbi ajaloo mitmetele koloniaalvõimudele ning Elminast sai selle aja jooksul väga suure tähtsusega peatus orjakaubanduses. Kümned tuhanded aafriklased võeti vangi ning transporditi läbi Elmina «tagasitulekuta ukse» üle maailma orjadeks.

Vähetuntud fakt: Elmina loss on üks vanimaid Euroopa ehitisi, mis asub väljaspool Euroopat.

5. Tuol Sleng, Kambodža

Kui Kambodžas tulid võimule punased khmerid, siis muudeti see keskkool vanglaks, kus piinati ja mõrvati tuhandeid inimesi. Nende moonutatud surnukehad visati vanglast veidi lõunapool massihauda. Pärast khmeri võimu langemist 1979. aastal muudeti vangla muuseumiks mälestamaks neid inimesi, kes režiimi ajal hukkusid. Hinnanguliselt on punased khmerid vastutavad 1,7 miljoni hukkunu eest.

Vähetuntud fakt: Angelina Jolie teeb hetkel filmi Netflixi keskkonna jaoks, mis põhineb ühe tüdruku memuaaridel, kes khmeri režiimi ajal oli alles laps. Film jõuab avalikkuse ette veel selle aasta lõpus ning seda näidatakse nii inglise kui ka khmeri keeles.

6. Kuradisaar, Prantsuse Guyana

Karistuskoloonia väikesele saarele Atlandi ookeanis loodi 1850. aastal. Peaaegu sajandi jooksul veetsid koloonias, mis koosnes kokku kolmest saarest, aega kümned tuhanded kurjategijad ja poliitvangid. Vangid pidid tegema saartel tööd džungleid puhastades, teid ning isegi vangikonge ehitades. Ümbritsevad veed kubisesid haidest, karm maastik ja oht nakatuda mõnda troopilisse haigusesse kustutasid enamiku lootuse sealt kunagi põgeneda.

Vähetuntud fakt: pärast 11 aastat Kuradisaarel kirjutas vang Henri Charriere oma kogemustest ning sellest, kuidas ta Venezuelasse põgenes raamatu. Raamat on saadaval ka eesti keeles.

7. Chateau d'If, Prantsusmaa

See kunagine kindlus kogus kuulsust vanglana, kui 1844. aastal avaldati Alexandre Dumas romaan «Krahv Monte Cristo». Kindluse eraldatud asukoht ning Marseille lahe tugevad hoovused lõid ideaalse paiga usu- ja poliitvangide hoidmiseks. Nende seinte vahel hoiti vange ebainimlikes tingimustes ligi kolm sajandit.

Vähetuntud fakt: Edmond Dantes, Dumas romaani peategelane, ei ole päriselt olemas olnud.  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles